14. juuni

14. juuni, kell 01:38
Pultusk'i bensiinijaamas


Ma ei tea, kas tegemist on mind hoidva vanaema vaimuga või on asi vanaisa seljakotis, millega ma sel korral reisile tulin või sõprades heades soovides või ema viimases kallistuses, aga see Suur Miski on mind täna saatnud ligi 1000 läbisõidetud kilomeetrit kõigest üheainsa peatusega: Rakvere - Riia -> Riia - Varssav. Vahel tuleb Tartust Rakverre sõites 10 korda autot vahetada, ja nüüd on olnud õnn 12 tundi vaid kahe auto peale jagada. 


***


Eile öösel nägin unes, et läksin peavarju otsides ühe maja ukse taha, kus mind kutsus lahkesti sisse tuttava näoga keskealine naisterahvas. Öö magatud, jalutasin majas ringi - see oli kahekorruseline puumaja, paljude akendega, soe ja päikeseküllane, selline hubane. Toas oli palju sektsioonkappe, kus paistis vedelemas rohkesti laste kuntsitöid. Tundsin üllatusega mõne enda omagi ära, mille joonistasimise olin juba unustanud. Tube oli palju, kõrged laed. Siis ilmus see naine, omanik. Ta oli vanemaks jäänud ja ma tundsin temas ära oma vanaema. Ma ei olnud üllatunud, see tundus kuidagi loogine. Ta küsis: "Kuidas meeldib?", naerusuiselt. Mina kiitsin selle peale, et Oo! väga meeldib Ning kurtsin talle oma muret: "Tead, ma nii väga tahaksin päris oma kodu. Aga siit ma saaksin ainult ühe toa üürida, rohkemaks mul pole raha." Mäletan end ootamas, et "vanaema"  vastaks, et ma ei muretseks, et ma võin siia iga kell jääda; aga ta vaid vaatas mulle otsa ja vaikis. Kui ma olin öelnud: "See maja on nii suur, et siin oleks mõnus sõpradega koos elada," ilmus meie juurde ühe silmaga noormees. Tema olekust jäi mulje, et ka tema oli eelmise öö veetnud selles samas majas, kuid erinevalt minust, koos oma sõpradega, ning tuli nüüd perenaist kiitma. Märgates, et ma tema ühte kinnikasvanud silma järjekindlalt vaatama olin jäänud, selgitas ta heatujuliselt: "Tead, ma pole nii ammu kodus käinud. Ega ma tegelt väga palju ei reisinudki, mediteerisin enamuse ajast. Ja see silm, ah, loll õnnetus - lasin vibuga ja tõmbasin valesti, noh. Mu Guru ravis seda, algul oli selline perversselt rõve, hiljem kasvas ilusti kinni." Ta toetus pruunile kahhelkividest ahjule, mis oli veel soe, ja pöördus "vanaema" poole: "Siin on tõesti nii hubane." Mina, kes ma istusin diivanil, osutasin selle märkuse peale ülima uhkustundega "vanaema" poole: "See on vanaema Laine kätetöö, tema hoiab siin kõike korras!" "Vanaema Laine..." kordas noormees aeglaselt ja eriti üllatunult. Noogutasin. Mulle otse silma vaadates, küsis ta tõsise näoga: "Kas ta võib minu vanaema ka olla?" "Jaa!" vastasin mina ülima enesekindlusega. Vanaema ei lausunud sõnagi, muheles vaid omaette.


Ärgates oli selline veider, natuke raske olla. 


***


Riia lähedal maanteel vantsisin mina oma "Kaunas'e" sildiga loodetava teelaienduse poole, kui vastassuunas sõitev kaubik peatus ja aknast väljaulatuv eatu käsi minu suunas viipas. Tavaliselt ma ei jookse vastassuunas peatuvate autode peale, sel korral aga tundus see vajalik olevat. 
Ärkan selle peale, et keegi mu õlga sõrmega toksab - meie ühine 9-tunnine teekond sai läbi. Hõõrusin silmi ja tõdesin enda ees ööpimedusega täituvat tühja linna. 
"Pultusk," ütles ta. "Kus sa magad?"
"Ma ei tea," julgesin talle öelda. Tihti ma ei julge, ja mõtlen midagi välja, sest inimesed hakkavad minu pärast muretsema ja see tekitab sellist veidrat ja pingelist õhkkonda. Aga see 22-aastane kaubikujuht oli teistmoodi. Ta pakkus mulle oma hostelikohta ning, et veedab ise öö autos. See mind ei üllatanud, mind üllatas hoopiski tema reaktsioon, kui ma viisakalt keeldudes tõdesin, et tavaliselt ma ööbin õues või bensukas. Ta ei hakanud mind ei hurjutama ega hirmutama teavitamaks kohaliku ööelu ohtikkusest, vaid otsis välja GPRS-i ja sellega lähima bensuka. Ta sõidutas mu bensiinijaama ning autost väljudes ütlesin unesegaselt: "Aitäh Igor," õnneks piisavalt vaikselt, sest siis meenus, et ta nimi on hoopiski Jevgeni. "Kirjuta mu number üles," ütles ta, kui kotti selga vinnasin ja teda erinevates keeltes tänada üritasin. "Jah, muidugi," pomisesin kotist märkmikku otsides. "Sest kui sul mingi mure on, või kui hätta jääd, siis helista - ma aitan sind," selgitas ta oma natuke vigases inglise keeles. 
Olin veel noormehe lahkusest pahviks löödud, kui ta siis laia naeratusega sõbramehelikult viipas: "Ole siis ettevaatlik, eks! Tsau!" Autost eemaldudes levis mu näol lai naeratus: "Ta usub minusse!"