Sunday, February 24, 2013
Mees käis kirikus ja palus Jumalat: "Palun, palun, palun armas Jumal, lase mul võita loteriiga Jackpot!" Mees käis iga päev. Palvetas ja palus iga päev, aga ei midagi ei juhtunud. Ühel päeval kui mees jälle kirikus põlvitas ja palus: "Palun, palun, palun lase mul võita loteriiga Jackpot!" ilmutas Jumal end ja vastas: "Armas mees, palun, palun, palun osta loterii pilet!"
Sama moodi on kõigi muude peavalu tekitavate elementidega. "Elu palun, palun, palun ole kergem!" ja samal ajal tekitame omale probleeme juurde. Mõtleme omale probleeme juurde. Miks? Sest inimloomus ei suuda rahulduda sellega, mis tal olemas on. Isegi kui tal on olemas kõik, millest ta ealeski unistanud on. Tal on armastus ja südamerahu, eesmärgid, eneseteostus, unistused, vabadus ja comfort zone. Sounds perfect? Mis siis puudu on? Probleemid! Lihtlabased probleemid. Et oleks, mille üle kurta ja kobiseda. Et oleks, mille taha end peita. Ja probleemidega käsikäes jalutavad, meie sõbrad, rahulolematused. "Mul ei ole raha. Mul ei ole piisavalt sale talje ega piisavalt sirge hambarida. Mul ei ole piisavalt pikad juuksed või piisavalt hea jume. Mul ei ole oma korterit. Mul ei ole oma autot. Ma räägin liiga palju. Ma olen liiga häbelik. Mul ei ole aega. Mul ei ole energiat. Mul ei ole... Mul ei ole..." Fakk you! Kõik on olemas! Küsimus on selles, MIDA ma tahan? Mida ma oma elult tahan? Mida ma sellelt hetkelt tahan?
Eelmisel kevadel ma unistasin "KOJU"-jõudmisest. Sellest oma hinge koju jõudmisest. Ma lihtsalt unistasin ja siis see juhtus. Tundsin, et olen "Koju" jõudnud, kui suvel oma tsirkuserahvaga Tšehhis kokku sain. Tundsin, et olen "Koju" jõudnud, kui Tomly'ga esimest korda üle viie aasta Tartu bussijaamas kohtusin. See on selline tunne, mida ma ei oska kuidagi teisiti kirjeldada, kui "Kojujõudmist". Seda ei saa ette näha ega planeerida või oodata. Seda ei saa otsida või leida. See hetk jõuab ise minuni. Ja siis ta lihtsalt on seal - minu ees, minu ümber, minu sees. Õnnis olek. Ja ma tunnen, et olen kohale jõudnud. Ja nüüd võib hingata, sest kõik on hästi. Kõik on ideaalne. Mida selle ideaalsusega hiljem peale hakata, see on juba mõni teine lugu. Aga päeva lõpuks - all is good!
Subscribe to:
Posts (Atom)
