Ma olen õnnelik!
- 5HTP
Tuesday, July 7, 2020
Monday, July 6, 2020
Apokalüptine 2020
Eelmise aasta lõpul ostsin endale uue kalender märkmiku (as you do), millel seisab suurelt "THIS IS YOUR YEAR 2020". Keegi ei osanud ette näha, et paar kuud hiljem võib suur osa populatsioonist nõustuda, et jep This is definitely NOT my year.
Käisime küll jaanuaris nädalaks ajaks Eestis kodus, mis oli meeletult tore ja vajalik vaheldus. Kahjuks aga algas aasta juba matustega ja jaanuari lõpul läks siiski läbi palju kõneainet pakkunud Brexit, Austraalias olid meeletud metsatulekahjud, Inglismaal aga seevastu veidi hiljem suurejoonelised üleujutused. Fun fact: 37-st järjestikusest päevast oli kõige pikem vihmavaba periood 18 tundi. Ja kalender näitas alles veebruarikuud. Märts tundus juba palju lootustandvam: Ilm oli paranemas, looduskatastroofid justkui läbi saanud, Extinction Rebellion ja Greta Thunberg pead tõstmas õhusaastatuse vastu ja looduse kaitseks, ning massaaži päevik oli mõnusalt kliente täis. Jess! Oh mis aasta on olnud, mõtlesin, nüüd saab ainult paremaks minna. Not.
Märtsi lõpus jõudis meieni koroona - juba nimi ise oleks pidanud andma vihjeid, "Covid-19 aastal '20, but it doesn't make any sense!?" Yep - tere tulemast! Pean tunnistama, et kõige alguses ei võtnud ma olukorda täie tõsidusega kuna see kõik tundus lihtsalt väga ulmeline, justkui mõne filmi stsenaarium, ja mitte keegi ei oleks osanud arvata kui kurvaks olukord kisub. Ka massaaziga oli palju edasi-tagasi mõtlemist, kuna meile ei öeldud otseselt, et me peame oma salongid sulgema, vaid soovitati ainult, aga ega keegi ei taha ju vabatahtlikult oma ettevõtet kinni panna. 19. märtsil võtsin aga raske südamega vastu otsuse oma massaazi tuba Haluna Healing ajutiselt kinni panna, kuna ei tahtnud kedagi potensiaalselt ohtu seada. Päev hiljem tuli teade, et kõik massöörid Inglismaal peavad lõpetama töö teadmata ajaks. Tundsin mingil määral kergendust, et tegin õige otsuse. Mõtlesin, et okei ehk paar nädalat, võibolla maksimum kuu aega ja siis saame kõik tagasi minna. Järgmisel päeval, 21.märtsil tuli aga teade, et Inglismaal kuulutati välja eriolukord ja Lockdown. Praktiliselt kogu populatsioon pidi jääma tubaseks, kuna koroona oli levinud ja muud varianti ei olnud. Sarnane olukord oli üle Euroopa. Hiina linnast Wuhan-ist, kus tekkisid esimesed koroona juhud 2019.a. detsembris oli viirus levinud siiamaile. Kuid sellest olenemata läks veel aega enne kui siin ja sealpool rahvusvahelised piirid suleti. Ja siis jooksvalt peale seda algas selgitamine peaministri Boris Johnsoni poolt, teemal: "Püsige kodus, aga need kes tööle saavad minna - minge tööle, aga üldiselt peaks inimesed kodust töötama, kui neil on võimalik, aga kui ei ole võimalik, siis ainult tegema hädavajalikke reise kodust välja..." Poes tohtis käia ainult üks inimene üks kord päevas ainult ostmas olulisi toidu- ja tarbekaupu. Ja siis läksid inimesed hulluks, riiulitelt kadus esimese asjana WC paber, inimesed otsid paaniliselt kuivtoitu ja miskipärast meeletult WC paberit!! (Wtf! keegi ei teadnud miks?!) Alguses naersime ja mõtlesime, et mida hullu, ootame massid ära ja lähme normaalselt poodi, ilma poeriiulite vahel kaklemata. Aga riiulid olid tühjad! Värsket toitu oli üsna palju järel ja random toiduained. Pole hullu, mõtlesime ja ostsime mida saime. Aga sees hakkas vaikselt keerama, et vaatame igaks juhuks, et meil oleks mingeid vahendeid, et me nälga ei jääks juhul kui toidupoed pannakse kinni. Aga ei pandud. Toidupoed ja haiglad olid praktiliselt ainsad mis jäid avatuks. Toidupoodi minek oli üsna stressirohke: maskid, kindad, pikk järjekord ukse taga, nooled ja ühesuunaline liiklus, osade toidu- esmatarbevahendite max ühikute piirangud, inimeste kurjad ja hirmul näod, tunne nagu ma ei peaks või ei tohiks siin olla praegu. Sellest hoolimata olid esimesed nädalad veidi nagu puhkuse hõngulised, kui nii võib tagasi mõelda. Jah, oli meeletult palju segadust, rahaline olukord oli kitsas ja muret tekitav ja keegi ei teadnud kui kaua see kesta võib, aga kui kõigest negatiivsest end välja tuunida ja aias päikese käes sisalikuna peesitada ning audio raamatut kuulata oma uute värvitud küünte ja sügavalt välja magatud peaga, oli täitsa okei olla. Järgmine pressikonverentsi teadaanne pidi tulema kolme nädala pärast ja mina vähemalt arvasin, et okei 3 nädalat on isegi pikk aeg, siis läheb elu edasi ja kõik tagasi normi. Paljud inimesed hakkasid kohe interneti kursusi ja trenni tegema, teised hoolega oma aias kaevama ja maja värvima, mina võtsin ette suurejoonelise kevadkoristuse. Siis aga hakkasid numbrid meeletult kasvama - koroona tõttu oli surnute hulk tõusnud 300-lt 500-le ühe nädala jooksul ja liikus tõusvas joones. See oli see hetk kui mul hakkas hirm. Hakkas ka Eestis olevate koduste pärast mure, olgugi, et seal ei olnud olukord niivõrd tõsine, oli mul kuidagi väga abitu olla. Emaga rääkisime peaaegu iga päev alguses. Ja Marisega, kes Filipiinidel elab, kirjutasime tihti. Neil oli juba lockdown mõnda aega kestnud selleks ajaks. Kirjutasin ja helistasin paljudele teistelegi selle aja jooksul. Jagatud mure on pool muret. Puhkusehõngust sai üsna kiirelt mure ja stress ja igavesti kestev pühapäev. Iga päev tundus justkui sama kui eilne ja lõppu ei olnud näha. 4. juuliks oli lockdown kestnud 15 nädalat ja paarist sajast koroonale elu kaotanust oli saanud 44 000 inimest.
Mingil hetkel jõudis mulle kohale, et see võib olla mu massaazi karjääri lõpp ja ühtlasi ka Haluna Healingu lõpp. See läks väga hinge ja mul oli valus. Pikka aega.
Aga meil oli toredaid aegu ka, kui me just parasjagu ei muretsenud raha ja peavarju või maailma lõppemise pärast, käisime ratastega looduses sõitmas ja luigepesasid otsimas, pikkadel jalutuskäikudel ja päikeseloojanguid nautimas, tantsisime like noone is watching oma eksklusiivsel "Fuck you Corona" kahe inimese korteripeol ja leidsime kui lõbus meil üksteise seltsis jälle olla on, ja maailm seisis paigal. Reaalselt. Mööda tänavaid kõndides oli kõik nii vaikne ja värske, ei ühtki hingelist ega autot. Ilus. Aga natuke hirmus ka. Justkui mingi apokalüptilise trilleri võtteplats. Linnud hakkasid aina valjemalt siristama ja ühes linnas võtsid kohalikud kitsed linnatänavad üle käies hoolega hekke näksimas, Veneetsia kanalisse olevat delfiinid sattunud ja õhu saastatuse tase oli ülemaailmselt langenud. Inimesed veetsid rohkem aega perekeskis ja ma tahaksin uskuda, et see on hea asi. Mina hakkasin igapäevaselt joogat tegema, kuna ühel hetkel kaotasin ära ajataju ja ajaarvamise ning tundsin, et mul on vaja millestki kinni hoida. See oli niivõrd hea, kuna tekkis hetk kus hommikuti ülesärkamisel ja riidesse panekul ei olnud enam justkui mingit mõtet. Jooga andis mulle tibake distsipliini, tundmaks et ma olen päeva jooksul midagigi saavutanud. Hakkasin ka regulaarselt mediteerima ja tänu sellele nägin peegeldust endast, sain selgust ja jõudsin nii mõnelegi järeldusele oma sisemisel teekonnal. Elu oli hetkeks hea. Sain positiivset inspiratsiooni, et võtta ette oma 2010.a. Senegali luuletused - panin need kokku kunagi loodetavasti prinditavaks luulekoguks (proud moment!) ja nokitsesin väheke käsitöö, küpsetamise ja piltide organiseerimise kallal. Päeva jooksul oli reeglite kohaselt lubatud 1 tunni jagu trenni eesmärgil õues käia. Käisin metsas ja mereääres jalutamas, kuulasin podcast-e, lugesin ajakirju, vaatasin sarju, mõtisklesin pargipinkidel... aga väga üksik hakkas. Eriti siis kui Tomly täiskoormusel tööle tagasi läks. Mul oli hea meel, vähemalt on meil ükski sissetulek. Aga mu päevad olid kuidagi aina tühjemad ja tühjemad. Hakkasin tundma sisemist vastumeelsust ja ängi, et Tomly saab tööl käia ja mina mitte, et mul ei ole sissetulekut, et ma ei saa sinna midagi parata, et tulevik on teadmata. Tundsin suurt puudust sõpradest ja perekonnast. Üksindust. Ja meeletut hirmu massaazitöö kaotamise üle, potensiaalne tulevik nägi välja tuumaülikonda ja ekstreemseid kaitsevahendeid. Keegi ei teadnud, kõik vaid spekuleerisid. Tundsin sügavat kurbust ja hirmu ja viha oma hinges. Leina. Ärevust. Meeletut ärevust. Nutsin iga päev, vist 2 nädalat jutti. See oli raske meile mõlemale. Paanikahood muutusid aina regulaarsemaks. Mu meeled olid muutunud raskeks ja depressiivseks. Aga huvitaval kombel inspireeris see mind vaatama ja uurima rohkem vaime tervise ja -häirete valdkonda. Läbisin online kursuse Ärevuse Teadlikkusest ja olin irooniliselt äratundmisrõõmust põnevil. Jõudsin järeldusele, et tahan vaimse tervise siduda holistilise massaazi osaks. Üle pika aja olin jälle elevil massaaziga jätkama. Esimest korda tundsin, et olen massaaziga OMA teed leidmas. Spordi massaaz tundus liiga füüsiline ja kliiniline, Reiki on mulle küll oluline isiklikul teekonnal aga tundus siiski liialt alternatiivne suund, vaimne tervis ja massaaz tundub täpselt õige minu jaoks!
Siis ühel ilusal päeval tuli meile hea sõber külla, sotsiaalselt vaegunult olime üliõnnelikud seltskonna üle ja saatsime kogu maailma oma muredega seenele ning Tähistasime! Sest elu on ilus! See oli õlekõrs mis murdis kurbuse selgroo ja maailmast sai jälle nii meeletult maagiline ja rõõmust rõkkav lõbustuspark. Naersime kogu hingest ja seiklesime mööda öised parke ja tänavaid. Elu oli taaskord kerge ja lihtne ja muretu! Universum kiitis heaks ja peale seda läks kõik aina paremaks. Suvine pööripäev oli järjekordne õnnistus ja faith to humanity restored. Läbi tulekumast tihke rannaõhu lendasid žongleerimiskurikad ja sädelesid ilusad, helged inimesed, kelle hinges ei olnud hirmu ega poliitikat, ainult puhas headus vaid, ja veidi alkoholi.
Viimased 6 nädalat möödusid positiivses ootuses. Enam ei tundnud ma, et midagi oleks puudu või midagi peaks tõestama. Aeg ja ruum läks justkui tagasi sünkrooni. Kohviku taasavamine oli välja kuulutatud ja potentsiaalsed lisapäevad andsid usku juurde. Massaazimelu ja segadus on jätkuvalt aktuaalne, kuid nüüdseks olen ise palju objektiivsem ja vähem emotsionaalsem. Igapäevaelu muutus mõnusaks positiivseks tiksumiseks ja tööle mineku ootuseks (never thought I'd say that!).
Black Lives Matter liikumine võttis võimsust ülemaailmselt ning Bristoli kesklinnas otsustasid 10 000 rahumeelset protestiat maha tõmmata Colstoni kuju ja selle veeretada Bristoli kanalisse. See oli suur võit BLM kogukonnale, eriti arvestades, et politsei oli sellega mingil määral nõus ning ei sekkunud, keegi viga ei saanud. Kahjuks ei saa seda öelda rahvuslistest koosneva All Lives Matters "ajalooliste kujude kaitsjate" kohta, kes märatsesid ja tekitasid konflikti politseiga, kus on tehtud ka ikooniline foto, millel mustanahaline mees kannab seljas vigastatud valgenahalist meest, kes oli suures segaduses ja kaklemishimus jäänud oma enda kogukonna jalgade alla. Minu meelest see pilt võtab kogu olukorra semiootilisel tasemel kokku. Kuumade ilmadega pakkisid tuhanded inimesed end randadesse, järjekordne kontrastne pilt Bournemouthi rannast, kust veeti hiljem ära tonnide viisi rämpsu. See on ideaalne näide inimkond vs loodus pikaajalisest võitlusest (ma ei tea kuidas inimesed ei saa aru, et kõik mis nad endast maha jätavad ei haihtu maagilisel kombel lihtsalt ära!). Sarnane olukord juhtus ka 4.juulil suurlinnades, kui esimest päeva avati pubid (ja kohvikud ja juuksurid). Tänavad, mis olid pikalt tühjana seisnud oli paksult(!) täis purjus pidutsejaid. Hullumeelsus. Aga samas ma saan väga hästi aru - Kõigil on kopp ees! Kõik tahavad lõpuks ometi eluga edasi minna. Samal ajal kui enamik riike lõdvestavad eriolukorra tingimusi, Eesti on tagasi läinud nö normi ja inimesed hakkavad unustama, et elu võis olla teisiti, on meil kontrast kus osa inimesi kardavad siiani poodi minna, teised tähistavad suurejooneliselt ja massöörid ei ole lubatud tagasi tööle.
Aga linnud laulavad valjult, lilled õitsevad hoogsalt, ning inimeludele, kes on justkui bussi oodates pikki kuid pausi peal olnud, on antud värske võimalus maailma näha läbi uhiuue kaleidoskoobi.
Peace!
Be strong! Be healthy! Be kind!
Käisime küll jaanuaris nädalaks ajaks Eestis kodus, mis oli meeletult tore ja vajalik vaheldus. Kahjuks aga algas aasta juba matustega ja jaanuari lõpul läks siiski läbi palju kõneainet pakkunud Brexit, Austraalias olid meeletud metsatulekahjud, Inglismaal aga seevastu veidi hiljem suurejoonelised üleujutused. Fun fact: 37-st järjestikusest päevast oli kõige pikem vihmavaba periood 18 tundi. Ja kalender näitas alles veebruarikuud. Märts tundus juba palju lootustandvam: Ilm oli paranemas, looduskatastroofid justkui läbi saanud, Extinction Rebellion ja Greta Thunberg pead tõstmas õhusaastatuse vastu ja looduse kaitseks, ning massaaži päevik oli mõnusalt kliente täis. Jess! Oh mis aasta on olnud, mõtlesin, nüüd saab ainult paremaks minna. Not.
Märtsi lõpus jõudis meieni koroona - juba nimi ise oleks pidanud andma vihjeid, "Covid-19 aastal '20, but it doesn't make any sense!?" Yep - tere tulemast! Pean tunnistama, et kõige alguses ei võtnud ma olukorda täie tõsidusega kuna see kõik tundus lihtsalt väga ulmeline, justkui mõne filmi stsenaarium, ja mitte keegi ei oleks osanud arvata kui kurvaks olukord kisub. Ka massaaziga oli palju edasi-tagasi mõtlemist, kuna meile ei öeldud otseselt, et me peame oma salongid sulgema, vaid soovitati ainult, aga ega keegi ei taha ju vabatahtlikult oma ettevõtet kinni panna. 19. märtsil võtsin aga raske südamega vastu otsuse oma massaazi tuba Haluna Healing ajutiselt kinni panna, kuna ei tahtnud kedagi potensiaalselt ohtu seada. Päev hiljem tuli teade, et kõik massöörid Inglismaal peavad lõpetama töö teadmata ajaks. Tundsin mingil määral kergendust, et tegin õige otsuse. Mõtlesin, et okei ehk paar nädalat, võibolla maksimum kuu aega ja siis saame kõik tagasi minna. Järgmisel päeval, 21.märtsil tuli aga teade, et Inglismaal kuulutati välja eriolukord ja Lockdown. Praktiliselt kogu populatsioon pidi jääma tubaseks, kuna koroona oli levinud ja muud varianti ei olnud. Sarnane olukord oli üle Euroopa. Hiina linnast Wuhan-ist, kus tekkisid esimesed koroona juhud 2019.a. detsembris oli viirus levinud siiamaile. Kuid sellest olenemata läks veel aega enne kui siin ja sealpool rahvusvahelised piirid suleti. Ja siis jooksvalt peale seda algas selgitamine peaministri Boris Johnsoni poolt, teemal: "Püsige kodus, aga need kes tööle saavad minna - minge tööle, aga üldiselt peaks inimesed kodust töötama, kui neil on võimalik, aga kui ei ole võimalik, siis ainult tegema hädavajalikke reise kodust välja..." Poes tohtis käia ainult üks inimene üks kord päevas ainult ostmas olulisi toidu- ja tarbekaupu. Ja siis läksid inimesed hulluks, riiulitelt kadus esimese asjana WC paber, inimesed otsid paaniliselt kuivtoitu ja miskipärast meeletult WC paberit!! (Wtf! keegi ei teadnud miks?!) Alguses naersime ja mõtlesime, et mida hullu, ootame massid ära ja lähme normaalselt poodi, ilma poeriiulite vahel kaklemata. Aga riiulid olid tühjad! Värsket toitu oli üsna palju järel ja random toiduained. Pole hullu, mõtlesime ja ostsime mida saime. Aga sees hakkas vaikselt keerama, et vaatame igaks juhuks, et meil oleks mingeid vahendeid, et me nälga ei jääks juhul kui toidupoed pannakse kinni. Aga ei pandud. Toidupoed ja haiglad olid praktiliselt ainsad mis jäid avatuks. Toidupoodi minek oli üsna stressirohke: maskid, kindad, pikk järjekord ukse taga, nooled ja ühesuunaline liiklus, osade toidu- esmatarbevahendite max ühikute piirangud, inimeste kurjad ja hirmul näod, tunne nagu ma ei peaks või ei tohiks siin olla praegu. Sellest hoolimata olid esimesed nädalad veidi nagu puhkuse hõngulised, kui nii võib tagasi mõelda. Jah, oli meeletult palju segadust, rahaline olukord oli kitsas ja muret tekitav ja keegi ei teadnud kui kaua see kesta võib, aga kui kõigest negatiivsest end välja tuunida ja aias päikese käes sisalikuna peesitada ning audio raamatut kuulata oma uute värvitud küünte ja sügavalt välja magatud peaga, oli täitsa okei olla. Järgmine pressikonverentsi teadaanne pidi tulema kolme nädala pärast ja mina vähemalt arvasin, et okei 3 nädalat on isegi pikk aeg, siis läheb elu edasi ja kõik tagasi normi. Paljud inimesed hakkasid kohe interneti kursusi ja trenni tegema, teised hoolega oma aias kaevama ja maja värvima, mina võtsin ette suurejoonelise kevadkoristuse. Siis aga hakkasid numbrid meeletult kasvama - koroona tõttu oli surnute hulk tõusnud 300-lt 500-le ühe nädala jooksul ja liikus tõusvas joones. See oli see hetk kui mul hakkas hirm. Hakkas ka Eestis olevate koduste pärast mure, olgugi, et seal ei olnud olukord niivõrd tõsine, oli mul kuidagi väga abitu olla. Emaga rääkisime peaaegu iga päev alguses. Ja Marisega, kes Filipiinidel elab, kirjutasime tihti. Neil oli juba lockdown mõnda aega kestnud selleks ajaks. Kirjutasin ja helistasin paljudele teistelegi selle aja jooksul. Jagatud mure on pool muret. Puhkusehõngust sai üsna kiirelt mure ja stress ja igavesti kestev pühapäev. Iga päev tundus justkui sama kui eilne ja lõppu ei olnud näha. 4. juuliks oli lockdown kestnud 15 nädalat ja paarist sajast koroonale elu kaotanust oli saanud 44 000 inimest.
Mingil hetkel jõudis mulle kohale, et see võib olla mu massaazi karjääri lõpp ja ühtlasi ka Haluna Healingu lõpp. See läks väga hinge ja mul oli valus. Pikka aega.
Aga meil oli toredaid aegu ka, kui me just parasjagu ei muretsenud raha ja peavarju või maailma lõppemise pärast, käisime ratastega looduses sõitmas ja luigepesasid otsimas, pikkadel jalutuskäikudel ja päikeseloojanguid nautimas, tantsisime like noone is watching oma eksklusiivsel "Fuck you Corona" kahe inimese korteripeol ja leidsime kui lõbus meil üksteise seltsis jälle olla on, ja maailm seisis paigal. Reaalselt. Mööda tänavaid kõndides oli kõik nii vaikne ja värske, ei ühtki hingelist ega autot. Ilus. Aga natuke hirmus ka. Justkui mingi apokalüptilise trilleri võtteplats. Linnud hakkasid aina valjemalt siristama ja ühes linnas võtsid kohalikud kitsed linnatänavad üle käies hoolega hekke näksimas, Veneetsia kanalisse olevat delfiinid sattunud ja õhu saastatuse tase oli ülemaailmselt langenud. Inimesed veetsid rohkem aega perekeskis ja ma tahaksin uskuda, et see on hea asi. Mina hakkasin igapäevaselt joogat tegema, kuna ühel hetkel kaotasin ära ajataju ja ajaarvamise ning tundsin, et mul on vaja millestki kinni hoida. See oli niivõrd hea, kuna tekkis hetk kus hommikuti ülesärkamisel ja riidesse panekul ei olnud enam justkui mingit mõtet. Jooga andis mulle tibake distsipliini, tundmaks et ma olen päeva jooksul midagigi saavutanud. Hakkasin ka regulaarselt mediteerima ja tänu sellele nägin peegeldust endast, sain selgust ja jõudsin nii mõnelegi järeldusele oma sisemisel teekonnal. Elu oli hetkeks hea. Sain positiivset inspiratsiooni, et võtta ette oma 2010.a. Senegali luuletused - panin need kokku kunagi loodetavasti prinditavaks luulekoguks (proud moment!) ja nokitsesin väheke käsitöö, küpsetamise ja piltide organiseerimise kallal. Päeva jooksul oli reeglite kohaselt lubatud 1 tunni jagu trenni eesmärgil õues käia. Käisin metsas ja mereääres jalutamas, kuulasin podcast-e, lugesin ajakirju, vaatasin sarju, mõtisklesin pargipinkidel... aga väga üksik hakkas. Eriti siis kui Tomly täiskoormusel tööle tagasi läks. Mul oli hea meel, vähemalt on meil ükski sissetulek. Aga mu päevad olid kuidagi aina tühjemad ja tühjemad. Hakkasin tundma sisemist vastumeelsust ja ängi, et Tomly saab tööl käia ja mina mitte, et mul ei ole sissetulekut, et ma ei saa sinna midagi parata, et tulevik on teadmata. Tundsin suurt puudust sõpradest ja perekonnast. Üksindust. Ja meeletut hirmu massaazitöö kaotamise üle, potensiaalne tulevik nägi välja tuumaülikonda ja ekstreemseid kaitsevahendeid. Keegi ei teadnud, kõik vaid spekuleerisid. Tundsin sügavat kurbust ja hirmu ja viha oma hinges. Leina. Ärevust. Meeletut ärevust. Nutsin iga päev, vist 2 nädalat jutti. See oli raske meile mõlemale. Paanikahood muutusid aina regulaarsemaks. Mu meeled olid muutunud raskeks ja depressiivseks. Aga huvitaval kombel inspireeris see mind vaatama ja uurima rohkem vaime tervise ja -häirete valdkonda. Läbisin online kursuse Ärevuse Teadlikkusest ja olin irooniliselt äratundmisrõõmust põnevil. Jõudsin järeldusele, et tahan vaimse tervise siduda holistilise massaazi osaks. Üle pika aja olin jälle elevil massaaziga jätkama. Esimest korda tundsin, et olen massaaziga OMA teed leidmas. Spordi massaaz tundus liiga füüsiline ja kliiniline, Reiki on mulle küll oluline isiklikul teekonnal aga tundus siiski liialt alternatiivne suund, vaimne tervis ja massaaz tundub täpselt õige minu jaoks!
Siis ühel ilusal päeval tuli meile hea sõber külla, sotsiaalselt vaegunult olime üliõnnelikud seltskonna üle ja saatsime kogu maailma oma muredega seenele ning Tähistasime! Sest elu on ilus! See oli õlekõrs mis murdis kurbuse selgroo ja maailmast sai jälle nii meeletult maagiline ja rõõmust rõkkav lõbustuspark. Naersime kogu hingest ja seiklesime mööda öised parke ja tänavaid. Elu oli taaskord kerge ja lihtne ja muretu! Universum kiitis heaks ja peale seda läks kõik aina paremaks. Suvine pööripäev oli järjekordne õnnistus ja faith to humanity restored. Läbi tulekumast tihke rannaõhu lendasid žongleerimiskurikad ja sädelesid ilusad, helged inimesed, kelle hinges ei olnud hirmu ega poliitikat, ainult puhas headus vaid, ja veidi alkoholi.
Viimased 6 nädalat möödusid positiivses ootuses. Enam ei tundnud ma, et midagi oleks puudu või midagi peaks tõestama. Aeg ja ruum läks justkui tagasi sünkrooni. Kohviku taasavamine oli välja kuulutatud ja potentsiaalsed lisapäevad andsid usku juurde. Massaazimelu ja segadus on jätkuvalt aktuaalne, kuid nüüdseks olen ise palju objektiivsem ja vähem emotsionaalsem. Igapäevaelu muutus mõnusaks positiivseks tiksumiseks ja tööle mineku ootuseks (never thought I'd say that!).
Black Lives Matter liikumine võttis võimsust ülemaailmselt ning Bristoli kesklinnas otsustasid 10 000 rahumeelset protestiat maha tõmmata Colstoni kuju ja selle veeretada Bristoli kanalisse. See oli suur võit BLM kogukonnale, eriti arvestades, et politsei oli sellega mingil määral nõus ning ei sekkunud, keegi viga ei saanud. Kahjuks ei saa seda öelda rahvuslistest koosneva All Lives Matters "ajalooliste kujude kaitsjate" kohta, kes märatsesid ja tekitasid konflikti politseiga, kus on tehtud ka ikooniline foto, millel mustanahaline mees kannab seljas vigastatud valgenahalist meest, kes oli suures segaduses ja kaklemishimus jäänud oma enda kogukonna jalgade alla. Minu meelest see pilt võtab kogu olukorra semiootilisel tasemel kokku. Kuumade ilmadega pakkisid tuhanded inimesed end randadesse, järjekordne kontrastne pilt Bournemouthi rannast, kust veeti hiljem ära tonnide viisi rämpsu. See on ideaalne näide inimkond vs loodus pikaajalisest võitlusest (ma ei tea kuidas inimesed ei saa aru, et kõik mis nad endast maha jätavad ei haihtu maagilisel kombel lihtsalt ära!). Sarnane olukord juhtus ka 4.juulil suurlinnades, kui esimest päeva avati pubid (ja kohvikud ja juuksurid). Tänavad, mis olid pikalt tühjana seisnud oli paksult(!) täis purjus pidutsejaid. Hullumeelsus. Aga samas ma saan väga hästi aru - Kõigil on kopp ees! Kõik tahavad lõpuks ometi eluga edasi minna. Samal ajal kui enamik riike lõdvestavad eriolukorra tingimusi, Eesti on tagasi läinud nö normi ja inimesed hakkavad unustama, et elu võis olla teisiti, on meil kontrast kus osa inimesi kardavad siiani poodi minna, teised tähistavad suurejooneliselt ja massöörid ei ole lubatud tagasi tööle.
Aga linnud laulavad valjult, lilled õitsevad hoogsalt, ning inimeludele, kes on justkui bussi oodates pikki kuid pausi peal olnud, on antud värske võimalus maailma näha läbi uhiuue kaleidoskoobi.
Peace!
Be strong! Be healthy! Be kind!
Subscribe to:
Posts (Atom)