Fullpower

Kevadlinnud

Siis kui hommik
seal putka taga ärkas
sel ööl
nagu üks hingus
kes teavitas
et armastus on 
kartulitega samas hinnas
ja jõgi voolas ära
kui mulle igavest truudust
vannutati
nende varajaste
harakate laulu saatel
täitus üks joobes süda 
härdameelse headusega

Avalikult squatist

Prima Vista
Programm hõivatud majas
(Anna Haava 7a)

Kolmapäev, 9. mai

18.00 Kollokvium „Omatud ruum – hõivatud ruum” Tartu Ülikooli Raamatukogus, ruum 243.
Hõivamine ehk squattimine on hüljatud hoonete ülevõtmine, korda tegemine ja kasutamine. Kollokviumil “Omatud ruum – hõivatud ruum” räägime ruumi väärtustamisest lähtudes hõivamise praktikast. See viib kokku tühjad hooned ning inimesed, kes neid vajavad ja hinnata oskavad. Lahkame hõivamise erinevaid tahke: hõivatakse nii vajadusest, poliitilise aktsioonina kui ka alternatiivset elustiili viljeledes. Samuti võivad muutuda üle võetud majad kõigest eluruumideks või ka avatud kogukonnakeskusteks raamatukogude, näitusesaalide, töökodade ja muuga. Hõivamine painutab suhet ruumi, ruumi kasutaja ja ruumi õigusliku omaniku vahel.


Neljapäev, 10. mai

15.00 Avatud uksed hõivatud majas Anna Haava 7a
Maja Anna on avatud kõikidele uudistajatele. Tule tutvu maja ajaloo, hõivajate senise tegevusega ja kuula tulevikuplaanidest.

16.00 Vaba Poe ja MTÜ Raamaturingluse Tartu kogumispunkti avamine
Tartus avab uksed esimene Vaba Pood, kus asjad liiguvad inimeselt inimesele ilma rahata. Pood töötab nagu Väga Väga Vaba Turg - too mida saad, võta mida vajad. Poodi võid tuua asju nagu riideid, raamatuid, mänguasju, nõusid, tehnikat ja muud, mida endal enam vaja ei ole. Ainuke tingimus on see, et need peavad olema puhtad ja kasutuskõlbulikud. Samas võid endale leida midagi, mis sul endal puudu on. Suuremate esemete nagu mööbel, kodumasinad jm jaoks on stend, kuhu saad jätta eseme kirjelduse, pildi ja kontaktandmed, eraldi kokkuleppel võib need ka poodi tuua. MTÜ Raamaturinglus on kaasaegne taaskasutusele suunatud organisatsioon, mille eesmärgiks on koolide raamatukogude seisu parandamise läbi tõsta noorte lugemust. Tartu raamatute kogumispunkt paikneb ajutiselt ümber Vaba Poe juurde, kuhu toodavatest raamatutest sorteeritakse välja koolidele vajalik.

17.00 Loovuse töötuba - tsirkuse eri (eelregistreerimine! squatartu@riseup.net)


Reede, 11. mai

12.00 Avatud uksed hõivatud majas Anna Haava 7a
Avatud on Vaba Pood ja Raamaturingluse kogumispunkt.

14.00 Plekkpurkidest päikeseküttesüsteemi ehitamise töötuba, esimene osa (eelregistreerimine! squatartu@riseup.net)

17.00 Kohtumine kirjaniku, aktivisti ja ränduri Roy Strideriga


Laupäev, 12. mai

12.00 Avatud uksed hõivatud majas Anna Haava 7a
Avatud on Vaba Pood ja Raamaturingluse kogumispunkt.

14.00 Plekkpurkidest päikeseküttesüsteemi ehitamise töötuba, teine osa (eelregistreerimine! squatartu@riseup.net)

17.00 Kohtumine noorkirjanik Linda-Mari Väliga

19.00 Akustiline kontsert


Pühapäev, 13. mai

12.00 Avatud uksed hõivatud majas Anna Haava 7a
Avatud on Vaba Pood ja Raamaturingluse kogumispunkt.

13.00 Jalgrataste parandamise töötuba

14.00 Kogukondlik lõunasöök
Festivali lõpetamine majas Anna toimub tasuta kogukondliku lõunasöögiga, kuhu on kõik oodatud kõhtu täitma ja muljeid vahetama.

Otsin pimeduses lootust...

"Pead lakkamatult otsima uut enesehäälestust, uut sisetelge, uut nurka ja suunda. Aga kas polegi see nimelt see, mis sind rohkem inimeseks teeb?"

"Võib-olla on inimene sündinudki maailma selleks, et teha tiir ümber maakera, kuni temas hakkab helisema ta lootesse kätketud võimete täielik register."

"Maailm pööreb, kas saab siis tõde seisma jääda ja ühes punktis oodata, kuni see oma pöörlemisega temani jõuab?"

"Oma tee leidmiseks ootan pimeduses, et kaoksid kõik teed"

Blaga Dimitrova "Viimsepäevakohus"

Restart Restart

"Slowly slowly.. I'm thinking to fly anywhere with this one but you know; love's a funny bird."

"Peale lõppu tuleb tavaliselt uus algus," mõtlesin eile õhtul Hiina turakat mängides, kus kaart nr 10 paneb kõik keskele kogunenud kaardid maha ja saad alustuseks uue kaardi käia. Kui Awsome oleks, kui elus oleks samamoodi. Lihtsalt teed ühe käigu, ja kõik on kadunud; ja saad täiesti algusest alustada, täiesti puhtalt lehelt... Kui ei võeta kasutusele just sellist mälukustutust nagu "Eternal Sunshine on the Spotless Mind'is", siis peab ikka ise restartima - leidma uue mõtte, uue tähenduse, andestama, unustama. 

Unustama. Olen kuulnud, et Halvad asjad ununevad kiiremini kui Head. Ja võibolla ei olegi maailma olemas sellist asja, millele me oleme pannud nime "Halb". Ehk on "Halb" vaid Hea puudumine. Samamoodi nagu pole olemas "Pimedust", vaid "pimeduseks" nimetatakse Valguse puudumist; ja "Laiskus" on tegelikult vaid Virkuse puudumine...

võibolla on, võibolla pole. What you believe is true. aaight?!

"Inimene on oma loomu poolest laisk. Kui inimene poleks laisk, poleks ta kandilisel kastil nurki ümaraks teinud ja ratast ehitanud".

Kõik on nii muutuv, nii ebakindel - and that's the magic of life. You simply can't make plans, it just happens...

"Ask me no questions, and I'll tell you no lies"

Even this will change...

"Even this will change," ütles Guru Vipassana mediteerivas vaikuses. Rõõm, kurbus, segadus - kõik on pidevas muutuses, miski ei jää meisse igaveseks. Meie ise oleme pidevas muutumises, olemata need kellena meid tunti eile, teadmata kes me oleme homme, oleme salajasteks saatjateks ajale, mis kulgeb alati hommikust õhtusse...

Hakkas kummitama Öökülma "Säde":

"et tegelt pole vaja nuttu ega hala,

kuna muutumine ongi isiksuse alustala

ja kui keegi muutub nii, et keegi teda enam ei talu,

siis inimlikus mõttes ei peaks sellestgi tulema valu"

Viimased nädalad on lõhnanud kuidagi Lõpetamise järele. Sarnane efekt põneva raamatuga. Loed, loed - oled emotsioonidest pungil, ja kui ühel päeval vahib sulle jäigalt vastu see raamatu valge viimane tagakaas, siis on lihtsalt nii veidralt tühi tunne, ei oska enam kuidagi olla. Vot selline tunne on.

Ma saan väga hästi aru, et ühed asjad ongi mõeldud lõppema, et teha ruumi algavatele imedele ja eluõppetundidele. Samamoodi saan ma väga hästi aru, et iga raamat peab ükskord ära lõppema. Aga, kurat, veits kahju on ikka ja alati kui lõpp terendab silme ees, mõistes et see ei tule enam mitte kunagi tagasi, vähemasti mitte sellisel kujul. Ja iga kord kui Lõpp käe ulatab, lööb seest korraks õõnsaks, nagu siis kui liftiga sõita, niimoodi hästi korraks, mõistes oma hirmu uute otsuste ja vastutuste ees.

Ma ei jõua mai lõppu ära oodata, et kooliga saaks juba ühelepoole. Siin nädal-paar tagasi kilkasin, et olen viimase 5 aasta jooksul esimest korda juba 10. kuud stabiilselt kodus ja ei kibelegi ära veel. Vot seesama sügelus tuli nüüd peale. Vajadus ärevuse ja ootamatuse järele, maanteetolm ja pealael leekiv võõramaine päike, mustade sokkide ja vabaduse lõhn mu seljakoti põhjast kui see veel murul pikutamisest niiske on, ja see suur siiras pesemata hammastega naeratus mustusest päevitunud näol...oh elu!

Me sügavam sisu 

(Ernst Enno)

"Kes ütleb, oo elu, vii sinna, vii sinna

Meid hõõgavas südames:

Kes leidis, see jätab, et leida ja minna

Ja kasvada loobudes..."

There are two kinds of people - cloudwatchers and watchwatchers

Nädal algas eriti positiivselt. Not. Kohe kui olin palavikust võitu saamas, sain ühikast väljatõstmisteate. Ehk: kui ma 10 päeva jooksul kusagilt vähemalt sada euri ei leia, on: Hüvasti Kodu! Vaatasin siit ja vaatasin sealt, aga sellist raha kusagilt tulemas polnud. Paanika! Teisipäeval oli meil squati koosolek, et arutada pühapäevast talgupäeva ja Prima Vista asju, siis teatasin surmkindlalt, et ma kolin ka squatti tagasi, sest Teisipäeval tundus, et see on siiski Ainuke variant. And I made peace, it actually was fun afterall. Kui siis koosoleku lõpus selgus, et tegelikult ei ole squatis KA minu jaoks ruumi. Minu ja Marise vanast toast on saanud köök ja Kadri tuppa kolib üks uus pungipaarike. "No põhimõtteliselt saab ju köögis ka magada," mainis Kadri nii poolnaljaga. Või siis mitte. Faceplant. Hestia ja Carry pidid paar-kolm päeva mu hala ja eneseotsinguid taluma. Mõtlesime üht, teist ja kolmandat pidi, kuidas raha saada. Jõudsin siis järeldusele, et kui ma välja kolin nii ehk naa, siis hakkan oma asju maha müüma. See pliit mis Mo ja Peedu käes on, ja mu külmkapp peaks olema päris väärtuslik, ja röster... it's getting ridiculous... 

Jalutasin mööda kevadpäikselisi tänavaid, pea haigusest veel tatti täis, ja leidsin siis, et kurat! tegelikult ma ei taha ju ühikast ära kolida. Et tegelikult mulle ju meeldib seal nii väga. Ja olgem ausad - tegelikult on see ju Kodu. Must fight for that! 

Naljakas. Mari ütles ükskord, et KÕIK on otsustes kinni. Et kui võtad vastu mingi otsuse, ja jääd sellele kindlaks, siis hakkavad asjad lahenema selles suunas. Ja Universum aitab kaasa. "Tuleb lihtsalt otsustada, mida sa tahad!" Ja näe! toimiski. Sain emalt veidi rohkem raha kui ootasin ja töölt veidi rohkem kui ootasin, ja saan makstud ilma, et peaksin miskit maha müüma. Mu endine-endine toakaaslane Maris kolib minu tuppa kaasüürnikuks... Samm-sammult hakkavad asjad jälle ilmet võtma.

Eile tegime Hestiaga mõned õlled, istusime vaiksel õhtutunnil Emajõekaldal ja tõdesime KUI VÄGA me ikka Tartusse armunud oleme. Eile oleks tahtnud lihtsalt iga asja peale hõisata - NÄE! KEVAD ON KÄES! KEVAD! LÕPUKS! Ma ei ole kaks aastat Eesti kevadet näinud. Kõik on nii uus, nii põnev, nii ilus. Jalutasime mööda jõeäärt, ahmisime sisse värsket kevadhõngu ja tänavatolmu. Piro platsi kohal kõrguval künkal, Toomemäe äärel jalgu kõlgutades, oli kõik lihtsalt nii ideaalne. See on üks neist hetkedest, kuna sa taipad, et maailm seisab hetkeks paigal, see hetk, kus sa saad korraks aru, miks sa siin oled... Rüütli tänavalt kostev sume saksofonimeloodia, Piro platsilt rõkkav "Me metsavennad oleme...", soe kevadtuul, Tartu linna särav panoraam sametises öös, Raekella täistund, inimesed on tänavatel, linn elab... ja meie Hestiaga kükitasime seal kiviäärel nagu kaks kägu ja jagasime tänulikkusest vaikides oma ainsat märjukest.

Emotsioonid lihtsalt lappavad äärmusest äärmusesse.

Nagu siis, kui ma neljapäeval koolis asendusõpetaja olin. Meie klassil oli batuudipäev, ehk õue pandi trampliin, kus lapsed lustida said. Üks minu klassi tüdruk, keda ma esimesest silmapilgust peale põnevusega jälgisin, hüppas suure rõõmuga üles-alla ja rõkkas: "Ma hüppan nii kõrgele! Ma hüppan niiiii kõrgele!". Ma küsisin siis: "TT, kui kõrgele sa hüppad?". TT peatus, vaatas mulle otse silma sisse ja lausus mõtlikult mahedal häälel: "Aga täna on Kelli Lumekuninganna," ja hüppas edasi. Seal ma siis suu ammuli istusin, ühe jalaga batuudil, ja maailmast täielikus lummuses.

when you don't know where it leads to...

Kogu eelmine nädal oli selline ärev sessilaadne ähmasus. Magamata ööd, power nap'id, referaatide järjestikune tootmine, energiajoogid, kohv, kohv... ei no edukas oli ka - kuidas skoorida max punktid power point esitlusega, mille kohta sa midagi ei oska rääkida? Ole öö otsa magamata, et sinised magamatuseringid silmade ümber näitaksid su pühendumust; vahetult enne esinemist juua ära üks energiajook, et käed väriseksid taktitundeliselt ja jutt lippaks igas suunas; näidata paari videot youtube'ist, et püüda tähelepanu ning kindlasti kindlasti kanda taskutega pükse, et saaksid esinemise lõppedes panna käed taskusse ja küsida ülima enesekindlusega: "Kas kellelgi on küsimusi?" :D

Tööl läksid asjad eelmisel nädalal sujuvamalt, näen kuidas lapsed õpivad mind paremini tundma ja usaldama ning mina neid. Aga siiski igas päevas on üllatusi, positiivseid ja negatiivseid. Kuidas diilida olukorraga kus poiss rahulikul jalutuskäigul rebib end käevangust lahti ja tormab jõe poole, et sinna sisse joosta (kuna seal ulpis üks plastpudel, mis teda paelus), et siis ainsaks peatamisviisiks on ta lihtsalt Ameerika-jalgpallilikult hoo pealt maha niita. Või näiteks hoopiski see suur ja rõkkav naeratus ratastoolipoisi näos, kellega ma tantsisin, kui kuldne päike aknast sisse säras... priceless!

Neljapäevane hääletamine Rakverre oli ka success! - kiiremini kui bussiga :D

Kui korra üle kolme kuu kodus käia, siis on ikka sellise võõra sissetungija tunne. Nagu oleks oma kodus ja nagu oleks õigus siin olla ning toimetada, aga samas... nagu ei oleks ka. Minu tuba on kujunemas tolmuseks kolikambriks, kuhu koguda asju ja mälestusi, mida mujale ei oska paigutada, aga päris ära ei raatsi visata. Kui ma siis koju jõuan, teen rutiinse ringkäigu majas kui muuseumis, aga ei oska nagu midagi suurt korda saata, kuna ma ju vaid peatun siin korraks, ja lähen siis OMA KOJU tagasi. 

Või kaua seda ühika tubagi koduks saab nimetada- täna sain majajuhatajalt kõne, meeldetuletamaks teemat, et teil on kahe kuu üür maksmata. Nojaa, ma ju tean... Samas, squatis oli tore ja fun, aga tagasi elama nagu ei kisu. Eriti veel ilma Mariseta. Vahel ikka unistan, et ehk olekski tore juba mingi konkreetsem katusekorter üürida ja päris oma kodu hakata mängima. Samas jälle kui plaanin veel reisima minna siis poleks ju mõtet veel. Ja reisile tahaks ju ikka minna. Kert rääkis siin vahepeal korteri ostmisest ja minu omale üürinukuks võtmisest... kõlas hästi iseenesest, aga noh...jah. Kaks kuud on veel kooli, siis saab hakata suveplaane tegema ja no eks siis järgmine aasta hoolitseb enda eest juba ise.

Laupäeval oli meil klassikokkutulek. Viis aastat on möödas, aga mõned asjad ikka ei muutu - nalja ja ilkumist täie raha eest :) Mõne jaoks olid inimesed liiga labased, mõne jaoks liiga jauravad, mul oli küll lihtsalt fun fun! Lisaks veel mõned asjalikud vestlused ja üks eriti oluline jutuajamine vana klassivennaga teemal, et raha ei ole ju elus kõige olulisem ja sellest, kui palju kogemused meile õpetavad. ilus oli. Noh ja siis oli paar klaasikest seda ja teist ning suund Kära Kantsi. Kõik oli lõbus ja hea niikaua kuni need paganama minttu shotid jalad alt niitsid. kurat. ja siis suutsin pikal lumisel koduteel saadetud sõnumiga tõenäoliselt ära rikkuda nii mõnegi siiani veel säilinud sotsiaalse suhte. Uuh - I didn't text you, alcohol did! Hommikul äratasid mind käsikäes Pohmell ja Palavik! ehk siis sel nädalal kavatsengi vedeleda kodus selline näoga nagu mul muid kohustusi polekski...