"Even this will change," ütles Guru Vipassana mediteerivas vaikuses. Rõõm, kurbus, segadus - kõik on pidevas muutuses, miski ei jää meisse igaveseks. Meie ise oleme pidevas muutumises, olemata need kellena meid tunti eile, teadmata kes me oleme homme, oleme salajasteks saatjateks ajale, mis kulgeb alati hommikust õhtusse...
Hakkas kummitama Öökülma "Säde":
"et tegelt pole vaja nuttu ega hala,
kuna muutumine ongi isiksuse alustala
ja kui keegi muutub nii, et keegi teda enam ei talu,
siis inimlikus mõttes ei peaks sellestgi tulema valu"
Viimased nädalad on lõhnanud kuidagi Lõpetamise järele. Sarnane efekt põneva raamatuga. Loed, loed - oled emotsioonidest pungil, ja kui ühel päeval vahib sulle jäigalt vastu see raamatu valge viimane tagakaas, siis on lihtsalt nii veidralt tühi tunne, ei oska enam kuidagi olla. Vot selline tunne on.
Ma saan väga hästi aru, et ühed asjad ongi mõeldud lõppema, et teha ruumi algavatele imedele ja eluõppetundidele. Samamoodi saan ma väga hästi aru, et iga raamat peab ükskord ära lõppema. Aga, kurat, veits kahju on ikka ja alati kui lõpp terendab silme ees, mõistes et see ei tule enam mitte kunagi tagasi, vähemasti mitte sellisel kujul. Ja iga kord kui Lõpp käe ulatab, lööb seest korraks õõnsaks, nagu siis kui liftiga sõita, niimoodi hästi korraks, mõistes oma hirmu uute otsuste ja vastutuste ees.
Ma ei jõua mai lõppu ära oodata, et kooliga saaks juba ühelepoole. Siin nädal-paar tagasi kilkasin, et olen viimase 5 aasta jooksul esimest korda juba 10. kuud stabiilselt kodus ja ei kibelegi ära veel. Vot seesama sügelus tuli nüüd peale. Vajadus ärevuse ja ootamatuse järele, maanteetolm ja pealael leekiv võõramaine päike, mustade sokkide ja vabaduse lõhn mu seljakoti põhjast kui see veel murul pikutamisest niiske on, ja see suur siiras pesemata hammastega naeratus mustusest päevitunud näol...oh elu!
Me sügavam sisu
(Ernst Enno)
"Kes ütleb, oo elu, vii sinna, vii sinna
Meid hõõgavas südames:
Kes leidis, see jätab, et leida ja minna
Ja kasvada loobudes..."
No comments:
Post a Comment