Täpselt see, mis mul vaja

Laupäeva hommikul ärgates, ütles toakaaslane mulle, et ma olevat unes rääkinud. Hetkeks mõtlesin piinlikkusega, et oh gosh, mis siis nüüd välja tuli? ütles, et ma olevat kahel korral öelnud "täpselt see, mis mul vaja". Pahvatasin naerma. See kõlas kuidagi tuttavalt.

Kogu eelmine nädalavahetus kulges selles rütmis. Tunda end squatis jälle kasuliku ja kodusena oli nii toitev kui mustlase täideläinud ennustus. Adrenaliin ja seiklused, värvilised inimesed, kes mustkunstniku kombel kaotasid ära kõik painavad kohustused; sõnadel oli võõras kaja ning öö lõhnas hoopis teisiti, aga see ei olenenud sellest, et 43. ärkvelolekutund terendas eredalt, vaid hoopis millestki muust. Ärklikorruse supervõimetega võitluskunstnikust muundusin sujuvalt amööbiks tantsupõrandal, aga ei, ma ei lagunenud ära; kuigi jah, su õlga oleks mul vaja läinud küll, kuniks maanteetolmus jälle oma pöidlast kinni sain hoida, et kinkida mu loojale neljatunnine vestlus täis armastust, sest täpselt seda oligi mul vaja!

For blue blue skies

"Ka mina olin siiamaani laps. Nüüdsest peale on minust saanud lapsevanem. Kas tunneb loodus peale selle kahe seisundi veel komandat? Jah, muidugi, vabadust. Võib end lahti rebida esivanemate-järglaste ahelaist. Oleneda ainult endast, vastutada ainult enda eest. Aga see on kõige suurem sõltuvus ja kõige rängem vastutus. Ühteaegu enese looja ja enese loodu. Kaks teineteisesse sulanud seisundit. Et vabaneda üksinduse kahekordsest koormast, haarame lapse käekesest ja kõik on korras."

(B. Dimitrova "Viimsepäevakohus")

Tihtipeale ma põlen soovist ise teha, ise otsustada, siis kirjutada higi ja verega alla, et ma ise vastutan, ning see üliinimlik heameel ja vabadusetunne kestab täpselt niikaua kuniks midagi puutaha läheb. Ja siis tahaks tahaks lihtsalt ära joosta. Käsi laiutada ja seletada: "Ise enesest juhtus, no mina ei tea kuidas..." Võiks kõik sinnasamusesse saata, tahaks vaid puhata ja mängida. Kuniks siis mõistus, oo mu väike mõistus, teeb kalkulatsioonid ja väidab, et tuleks siiski lõpuni minna, et mitte päris tuulde lasta kõiki seniseid pingutusi. Ning tulemusena leian, et teen miskit, mis mulle ei meeldi. Kuigi ma ju vandusin sel lumisel ööl, et teen VAID seda mis meeldib. ma ju vandusin... Ema ütles mulle kord, et küll ma ühel ilusal päeval veel õpin, et vahel tuleb ikkagi teha ka seda mis ei meeldi. Kui ma küsisin, miks, vastas ta rahulikult, et vahel lihtsalt peab. "Aga miks peab?"

Isegi kui mu 24. eluaasta siin maamunal läheneb, 
ei vähene mu naiivsus, 
uskudes, et Universum töötab meie kasuks 
ja armastuse nimel ei pea võitlema. 
Things just happen, 
or they don't. 
While the stars keep falling down
I shall wait for my unicorn. 
because i believe.

Kui ma tööle lähen... siis kõik see kaob, kõik kõrvaline. Ma olen vaid seal. Laste jaoks. Õpin. Kasvan. Elan. See on selline emotsioonidest pungil zen. "Be here now"- thing. Kui ma lastega olen, siis tundub kõik muu nii ebaoluline, nii teisejärguline. Ja need väikesed saavutused, millega nad hakkama saavad; üks siiras naeratus, üks väike soe käsi mu pihus, üks sõna... - see on see tunne, et ma olen Koju jõudnud. Juba nädal aega kummitab mind üks laul: Strays don't sleep - For blue skies. Ühel päeval kuulasin 5 tundi järjest ja ei väsinud ära. See on selline rahulik. Ja seal on fraas: "Do you ever get homesick?" Seda on terves laulus vaid üks kord, ja iga kord ma mõtlen - jaa! Mul on vahel meeletu koduigatsus! Mitte selle kodu, kus mul on voodi ja kapp ja lähedased. Vaid selle teise kodu. Selle pesa, mille Universum minu eksistentsi tarbeks pununud on ja kus mu hing end puhata saab.

Mul on vaja seitsme tunni pärast presenteerida essee teemal: Miks ma arvan, et minust saab väga hea õpetaja? 

Aga ainus, millele ma suudan praegu mõelda on: kuidas stabiilselt Koju jõuda, et ma saaksin rahuliku südametunnistusega lootusrikkasse homsesse vaadata?  

või ehk need polegi nii erinevad...