Hoobid reaalsusesse

Mu teine tööpäev oli kolmapäeval, mil sain ka öövahetuse. Nii et lähen tööle kolmapäeval kell 16 ja lõpetan neljapäeva hommikul kell 9. Kolmapäeval tööle minnes oli kõik rahulik. Triangel hakkas pihta siis, kui üks vanem meeskasvataja võttis osad lapsed ja viis oma mikrobussiga Raadile parki jalutama. Väga tänuväärne iseenesest. Ühel hetkel aga avastasin end seismas keset tuba, turbokiirusel lippas mööda tuba üks üli-ülienergiline poiss, kes tahtis ka parki jalutama minna, aga keda sel korral ei võetud kaasa, ja siis ta hõiskas tolle kasvataja nime miljon korda sekundis, ühel aknalaual istuv poiss sülitas alalõpmata, teise akna ääres tagus teine poiss rusika ja põlvega vastu klaasi, maas istuv tüdruk nuttis ja lõi end randmega vastu nägu, ratastoolis olev tüdruk koogas valjuhäälselt - ja mina, ma lihtsalt seisin seal keset tuba, loll nägu ehmatusest ees, sest kõik teised 3 kasvatajat tegelesid südamerahus oma asjadega ja ei teinud teist nägugi. Mu peas haamerdas: "Aga midagi peab ju tegema! Keegi peab ju midagi tegema!?" kuni pärast paari vaoshoitud "Mida ma teha saaksin?" küsimust vanematelt kollegidelt mõistsin, et on praegu ja on tulevikus olukordi, kus tuleb oma "ma tahan aidata"- tunge alla suruda ja lihtsalt leppida olukorraga... et lasta vahel asjadel ollagi täpselt nii nagu nad on, sest sa lihtsalt ei saa sinna midagi parata. Ja tõsi ta oligi. Olukord vaibus, lapsed rahunesid ja elu läks edasi.

Läksime lastega õue. Maja taha mänguväljakule ja siis Emajõe äärde jalutama. Poiss, kes toas on krutskeid täis ja sõna ei taha kuulata, hoiab väljas kõvasti ja kordagi lahtilaskmata käest kinni, näitlikustatud võidujooksu peale tõstsin käed üles ja hõikasin "Jeee!", mille peale muidu vaikiv ja uudishimuliku pilguga poiss kilkas rõõmujoovastavalt ja heitis oma käed kõrgele õhku. Need hetked on lihtsalt kulda väärt! "Lapsed on ju ikkagi lapsed," jõudsin veel suhteliselt rahulikult kulgenud õhtusöögi lõpuks mõelda, kõigest üks laps virutas mulle rusikaga käevarre pihta.

Nali hakkas pihta siis, kui kõik lapsed olid juba vooditesse pugenud ja ka unejutud loetud said. Siis üks noormees otsustas, et temal ei ole veel uneaeg. Üks kasvataja lubas ta kasvatajate tuppa arvutisse, kus ta oskavat kaardimängu mängida. Natuke aega mängis ja kõik oli rahulik. Kui mina aga oma peaga otsustasin, et tal oleks siiski aeg magama minna, ei olnud noormees minuga sugugi nõus, kõigepealt lükkas mind, siis tahtis kardinat alla ja riiulit ümber tõmmata. Mõnda aega istusime ja madistasime seal kordamööda, enne kui ma otsustasin, et ma ikkagi ei saa temast jagu. Kutsusin teise kasvataja appi. Selleks ajaks kui olime poisi suure hädaga kasvatajate toast välja saanud, oli meie mõlema pihta maabunud juba nii mõnigi korralik rusikahoop. Keegi pole mind varem nõnda löönud, ja ma üritasin oma väriseva käe sügavale taskupõhja suruda. Poiss aga ei rahuldunud sellega, vaid laamendas lõhkus kõike, mis vähegi ta teele ette jäi. Mingil hetkel ta siiski väsis ja otsustas ise magama minna. Hommik algas rahulikult - mähkmed vahetatud, lapsed riides ja pudrulauas hommikuks valmis, kui öine mürakaru jälle millegi peale vihaseks sai, kuid seekord said hoope lisaks meile ka kolmas hommikul appi tulnud kasvataja ja teised lapsedki. Toolid lendasid, lapsed olid närvis, hambad jäid pesemata - valitses silmipunnitav kaos. Kuniks saabus kohale üks vanem õpetaja koolimajast, kes sai mürakaru oma paikapaneva autoriteediga (ilma liialdamata) Ühe minutiga korrale kutsutud. Hämmastav! (Oh teach me, how you do this?!) Kui kõik lapsed olid lõpuks kõrvalolevasse majja oma kooliklassidesse viidud, hingasin esmakordselt sel hommikul, ja julgesin küsida: "Kas nii hakkab igal hommikul olema?" Lohutati mind, et selline olevat näide ühest hullematest hommikutest, aga siiski, reaalsus.

Sel hommikul linna poole kõndides, ahmisin endasse päikselist kevadhommikut, ja püüdsin oma värisevate käte saatel selgeks mõelda - MIS MINUGA JUST JUHTUS?!?!

Tol päeval koju jõudes sõin ma parasjagu vaikuses oma viimase 15 sendi eest ostetud kiirnuudleid, kui mu uksele koputati, vastuseks keerasin kärmelt võtit, et maailm sisse ei pääseks, ja pugesin oma turvalise teki alla 18-tunnisele unele.

Ärgates, oli maailm jälle helgem.

Esimene Esmaspäev

Esmaspäeval oli mu esimene ametlik tööpäev. Jõudsin kohale veidi varem ja kedagi teist veel polnudki. Ootasin, vaatasin kuidas lapsed õues jalutavad koos õpetajatega ja järsult hakkasid lapsed tuppa tulema. Kedagi teist peale minu ei olnud. Õpetajad andsid jumala õige näoga lapsed mulle üle ja ma ei osanudki muud teha, kui lükkasin ratastoolid üksteise järel toa keskele ritta ja hoidsin ust lahti, et teised lapsed tuppa saaks lipata. Õnneks enne kui ma jõudsin mõelda, et õu gaad, mida ma nüüd nende 15 lapsega üksinda teen, sammusid uksest sisse vanemkasvataja ja riburadapidi teised kasvatajad. Korraga on tööl 5 kasvatajat. Kui esimese hoobina valdas mind väike hirm ja kohmetus sellise uue olukorra ees, siis hiljem särasin uhkusest, et olin kõik lapsed üksinda tuppa vastu võtnud, kuigi keegi teine mu sära ei märganud :) Sujuvalt sain tolle päeva ülesandeks teha kogu "perele", ehk siis 20-le inimesele õhtusöök. Hernesupp. Vaatasin küll silmad pärani, et uuh - mina ja hernesupp?!?! Aga kui küsiti, et kas ma saan hakkama või on mul pretensioone, siis lõin muidugi näole suure naeratuse ja teatasin julgelt: "Muidugi saan hakkama, pole probleemi!" ja seejärel ma-tean-mida-ma-teen ilme ning küsisin sujuvalt: "Mida te sinna hernesupi sisse panete tavaliselt?" Kõik kasvatajad on hästi abivalmid ja nõnda sain ka oma oskamatule küsimusele asjakohase vastuse.

Teised läksid lastega välja ja meie ühe teise kasvataja ja 5 lapsega jäime tuppa. Iga päev jagatakse kasvatajate vahel lapsed nö ära. Igale kasvataja saab omale 2-3 last, kelle eest ta hoolt kannab ja rohkem tähelepanu pöörab, nõnda on kindlam, et tähelepanu ja abikäsi jõuab iga lapseni. Supp tuli mage aga söödav, sai peaaegu õigeks ajaks valmis ka. Tugikeskuses võtavad sellised igapäevategemised rohkem aega kui tavaperekonnas. Üks asi on, et lapsi on muidugi 15-17, erinevas vanuses, aga kui igaühele lisada ka vaimu- ja füüsiline puue, siis võtavad mõned toimetused üsna keerulise vormi. Nagu näiteks, kui ratastoolipoisil ei ulatu käed jooksva kraaniveeni, või sööma hakates ei suuda mõni laps omal lusikat taldrikust suuni viia, kahte last peab toitma, mõni laps lööb kahe rusikaga nii kõvasti lauale, et kruusid hüppavad õhku ja keeldub söömast, mõni laps hakkab nutma ja ennast lööma. Sarnane ooper on ka õhtusöögile järgneva hambapesuga. Väga põnev on jälgida justnimelt seda, kui paljuga iga laps iseseisvalt hakkama saab ja kus teda aidata tuleks, kus aga end tagasi hoida. Sest ka puudega lapsed võivad muutuda laisaks, kui keegi nende eest kõik asjad ära teeb. Õhtu läks üsna sujuvalt ja koduteel mõtlesin imestusega, et ohhoo! See oli alles mu kõige esimene tööpäev, aga ma tundsin end seal nii kodus - nagu ma kuuluksingi sinna. See tunne, et ma olen ÕIGES KOHAS!

31. märts

Nii naljakas. Kaks aastat tagasi olin mina see, kes praegu Senegali poole lappas, pea täis helgeid unistusi maailma ja iseenda paremaks muutmisest. Kaks aastat tagasi. Kaks aastat tagasi poleks ma osanud ette kujutada oma praegust stabiilsust, aga ka seda paralleelset ebastabiilsust.. Kujutleda kuhu küll Aafrika mind viia võib... 

Mäletan kuidas ma alguses olin kangelane, iseenda jaoks. Ma olin oma unistuste täideviija, seisin Universumi lävepakul kust paistis läbi vallalöödud ukseavade maailm, mida olin vaid unes pisarsilmil soovinud ja mille nimel salaja öösiti palvetanud. Äkitselt seisingi seal, ma olin kohale jõudnud. Minu ja mu uue maailma vahel oli üks üle-kraavi-hüppe samm. Üksainus. 

Aga ma ei suutnud seda teha. 

Jäin pealtvaatajaks. Sest austus.... see paganama austus oli nii kuradi suur. Ma olin keegi teine. Keegi, kes ma kunagi veel olnud pole. Ka hiljem mitte. Ma olin imatud kusagile maaprakku, kus kogu mu loogika ja tõekspidamised ei töötanud. Muinasjutumaailma, kus ma olin sõltuv... sõltuvam kui kunagi varem. Sain kokku oma iseenda kõige sügavama Minaga ja sujuvalt kaotasin ära kogu pinnase, millele siiani olin oma samme rajanud. 

Ma tahtsin, et Senegal jääks mu hämaraks saladuseks, millest mitte kellelegi ei peaks mitte ealeski sõnagi praotama. „Ma räägin Sinust, kui vaikin sõnatult...“ kirjeldas Aafrikat üks mu 56-st seal kirjutatud luuletusest. Ja nüüd, kaks veidrat aastat hiljem, on isegi veidi häbi tunnistada, kuidas mõtlen Senegalist siiski pelgalt kui õppetunnist. Pisarad on kerged eri ilmakaartesse lahmama mõeldes rohkem kui viis minutit oma ajale Senegalis. Külm higi jooksmas mööda selgroogu, vahetuvad mu mälupildid hetkedest, kuidas keev õhk virvendab punasest liivast tänavate kohal, millel kajab laste kilkavat naeru ja kirjutes kleitides naiste kolmekeelset vadistamist, sütel keeva roheliste tee ja suhkru lõhn tungib ninna, meeste pooltühja hambarealise naeratuse saatel. 

Aknast paistab aga -1kraadine asfalteeritud kevad. Praegu ma ei läheks tagasi. Praegu ma ei läheks mitte kusagile mujale. Mul on sõbrad ja kodu ja kool ja lapsed ja kurikad ja päike... Mul on kõik mis ma olen ealeski soovinud - Mul on rahu.