Esmaspäeval oli mu esimene ametlik tööpäev. Jõudsin kohale veidi varem ja kedagi teist veel polnudki. Ootasin, vaatasin kuidas lapsed õues jalutavad koos õpetajatega ja järsult hakkasid lapsed tuppa tulema. Kedagi teist peale minu ei olnud. Õpetajad andsid jumala õige näoga lapsed mulle üle ja ma ei osanudki muud teha, kui lükkasin ratastoolid üksteise järel toa keskele ritta ja hoidsin ust lahti, et teised lapsed tuppa saaks lipata. Õnneks enne kui ma jõudsin mõelda, et õu gaad, mida ma nüüd nende 15 lapsega üksinda teen, sammusid uksest sisse vanemkasvataja ja riburadapidi teised kasvatajad. Korraga on tööl 5 kasvatajat. Kui esimese hoobina valdas mind väike hirm ja kohmetus sellise uue olukorra ees, siis hiljem särasin uhkusest, et olin kõik lapsed üksinda tuppa vastu võtnud, kuigi keegi teine mu sära ei märganud :) Sujuvalt sain tolle päeva ülesandeks teha kogu "perele", ehk siis 20-le inimesele õhtusöök. Hernesupp. Vaatasin küll silmad pärani, et uuh - mina ja hernesupp?!?! Aga kui küsiti, et kas ma saan hakkama või on mul pretensioone, siis lõin muidugi näole suure naeratuse ja teatasin julgelt: "Muidugi saan hakkama, pole probleemi!" ja seejärel ma-tean-mida-ma-teen ilme ning küsisin sujuvalt: "Mida te sinna hernesupi sisse panete tavaliselt?" Kõik kasvatajad on hästi abivalmid ja nõnda sain ka oma oskamatule küsimusele asjakohase vastuse.
Teised läksid lastega välja ja meie ühe teise kasvataja ja 5 lapsega jäime tuppa. Iga päev jagatakse kasvatajate vahel lapsed nö ära. Igale kasvataja saab omale 2-3 last, kelle eest ta hoolt kannab ja rohkem tähelepanu pöörab, nõnda on kindlam, et tähelepanu ja abikäsi jõuab iga lapseni. Supp tuli mage aga söödav, sai peaaegu õigeks ajaks valmis ka. Tugikeskuses võtavad sellised igapäevategemised rohkem aega kui tavaperekonnas. Üks asi on, et lapsi on muidugi 15-17, erinevas vanuses, aga kui igaühele lisada ka vaimu- ja füüsiline puue, siis võtavad mõned toimetused üsna keerulise vormi. Nagu näiteks, kui ratastoolipoisil ei ulatu käed jooksva kraaniveeni, või sööma hakates ei suuda mõni laps omal lusikat taldrikust suuni viia, kahte last peab toitma, mõni laps lööb kahe rusikaga nii kõvasti lauale, et kruusid hüppavad õhku ja keeldub söömast, mõni laps hakkab nutma ja ennast lööma. Sarnane ooper on ka õhtusöögile järgneva hambapesuga. Väga põnev on jälgida justnimelt seda, kui paljuga iga laps iseseisvalt hakkama saab ja kus teda aidata tuleks, kus aga end tagasi hoida. Sest ka puudega lapsed võivad muutuda laisaks, kui keegi nende eest kõik asjad ära teeb. Õhtu läks üsna sujuvalt ja koduteel mõtlesin imestusega, et ohhoo! See oli alles mu kõige esimene tööpäev, aga ma tundsin end seal nii kodus - nagu ma kuuluksingi sinna. See tunne, et ma olen ÕIGES KOHAS!
No comments:
Post a Comment