Laupäeva hommikul ärgates, ütles toakaaslane mulle, et ma olevat unes rääkinud. Hetkeks mõtlesin piinlikkusega, et oh gosh, mis siis nüüd välja tuli? ütles, et ma olevat kahel korral öelnud "täpselt see, mis mul vaja". Pahvatasin naerma. See kõlas kuidagi tuttavalt.
Kogu eelmine nädalavahetus kulges selles rütmis. Tunda end squatis jälle kasuliku ja kodusena oli nii toitev kui mustlase täideläinud ennustus. Adrenaliin ja seiklused, värvilised inimesed, kes mustkunstniku kombel kaotasid ära kõik painavad kohustused; sõnadel oli võõras kaja ning öö lõhnas hoopis teisiti, aga see ei olenenud sellest, et 43. ärkvelolekutund terendas eredalt, vaid hoopis millestki muust. Ärklikorruse supervõimetega võitluskunstnikust muundusin sujuvalt amööbiks tantsupõrandal, aga ei, ma ei lagunenud ära; kuigi jah, su õlga oleks mul vaja läinud küll, kuniks maanteetolmus jälle oma pöidlast kinni sain hoida, et kinkida mu loojale neljatunnine vestlus täis armastust, sest täpselt seda oligi mul vaja!
No comments:
Post a Comment