Kogu eelmine nädal oli selline ärev sessilaadne ähmasus. Magamata ööd, power nap'id, referaatide järjestikune tootmine, energiajoogid, kohv, kohv... ei no edukas oli ka - kuidas skoorida max punktid power point esitlusega, mille kohta sa midagi ei oska rääkida? Ole öö otsa magamata, et sinised magamatuseringid silmade ümber näitaksid su pühendumust; vahetult enne esinemist juua ära üks energiajook, et käed väriseksid taktitundeliselt ja jutt lippaks igas suunas; näidata paari videot youtube'ist, et püüda tähelepanu ning kindlasti kindlasti kanda taskutega pükse, et saaksid esinemise lõppedes panna käed taskusse ja küsida ülima enesekindlusega: "Kas kellelgi on küsimusi?" :D
Tööl läksid asjad eelmisel nädalal sujuvamalt, näen kuidas lapsed õpivad mind paremini tundma ja usaldama ning mina neid. Aga siiski igas päevas on üllatusi, positiivseid ja negatiivseid. Kuidas diilida olukorraga kus poiss rahulikul jalutuskäigul rebib end käevangust lahti ja tormab jõe poole, et sinna sisse joosta (kuna seal ulpis üks plastpudel, mis teda paelus), et siis ainsaks peatamisviisiks on ta lihtsalt Ameerika-jalgpallilikult hoo pealt maha niita. Või näiteks hoopiski see suur ja rõkkav naeratus ratastoolipoisi näos, kellega ma tantsisin, kui kuldne päike aknast sisse säras... priceless!
Neljapäevane hääletamine Rakverre oli ka success! - kiiremini kui bussiga :D
Kui korra üle kolme kuu kodus käia, siis on ikka sellise võõra sissetungija tunne. Nagu oleks oma kodus ja nagu oleks õigus siin olla ning toimetada, aga samas... nagu ei oleks ka. Minu tuba on kujunemas tolmuseks kolikambriks, kuhu koguda asju ja mälestusi, mida mujale ei oska paigutada, aga päris ära ei raatsi visata. Kui ma siis koju jõuan, teen rutiinse ringkäigu majas kui muuseumis, aga ei oska nagu midagi suurt korda saata, kuna ma ju vaid peatun siin korraks, ja lähen siis OMA KOJU tagasi.
Või kaua seda ühika tubagi koduks saab nimetada- täna sain majajuhatajalt kõne, meeldetuletamaks teemat, et teil on kahe kuu üür maksmata. Nojaa, ma ju tean... Samas, squatis oli tore ja fun, aga tagasi elama nagu ei kisu. Eriti veel ilma Mariseta. Vahel ikka unistan, et ehk olekski tore juba mingi konkreetsem katusekorter üürida ja päris oma kodu hakata mängima. Samas jälle kui plaanin veel reisima minna siis poleks ju mõtet veel. Ja reisile tahaks ju ikka minna. Kert rääkis siin vahepeal korteri ostmisest ja minu omale üürinukuks võtmisest... kõlas hästi iseenesest, aga noh...jah. Kaks kuud on veel kooli, siis saab hakata suveplaane tegema ja no eks siis järgmine aasta hoolitseb enda eest juba ise.
Laupäeval oli meil klassikokkutulek. Viis aastat on möödas, aga mõned asjad ikka ei muutu - nalja ja ilkumist täie raha eest :) Mõne jaoks olid inimesed liiga labased, mõne jaoks liiga jauravad, mul oli küll lihtsalt fun fun! Lisaks veel mõned asjalikud vestlused ja üks eriti oluline jutuajamine vana klassivennaga teemal, et raha ei ole ju elus kõige olulisem ja sellest, kui palju kogemused meile õpetavad. ilus oli. Noh ja siis oli paar klaasikest seda ja teist ning suund Kära Kantsi. Kõik oli lõbus ja hea niikaua kuni need paganama minttu shotid jalad alt niitsid. kurat. ja siis suutsin pikal lumisel koduteel saadetud sõnumiga tõenäoliselt ära rikkuda nii mõnegi siiani veel säilinud sotsiaalse suhte. Uuh - I didn't text you, alcohol did! Hommikul äratasid mind käsikäes Pohmell ja Palavik! ehk siis sel nädalal kavatsengi vedeleda kodus selline näoga nagu mul muid kohustusi polekski...
No comments:
Post a Comment