17. juuni kell 11:11
Praha bussijaam
Eile õhtul loobusin Veselasse hääletamise plaanist. Tundub, et ka Praha on linn, kust ilma GPRS-ita välja ei saa. Sellest nagu ei tundunud piisavat, et ma metrooga viimasesse peatusesse sõitsin. Läksin tagasi linna, kus terendas mulle esmakordselt "Traveller's hostel" - leidsin eest tasuta interneti ning kena ja lahke adminninoormehe. Sellele järgnes Prantsusmaalt pärit Erasmuslane Jean-Marie Couchsurfingust ja tema eri maailmanurkadest pärit sõbrad ja pidu jõeääres ja odav alkohol ja... ja ootamatult koputab mu õlale pikkade blondide juustega Ondra, kohalik prahalane, jalgratta ja lummava naeratusega. Hommikutunnid teravnesid aina ehedamalt ja mulle meeldis kuidas ta mind hoidis. Ma naersin end tühjaks hommikul kell 4 seal tõusva päikese poole taaruval rattapulgal. Tõsine isu õunastruudli järele jooksutas meid hoopiski linna teise otsa. Või noh, suva see struudel, ta kinkis mulle rõõmu. Lõputuna näiv kilev varahommikune teekond sai punkti kui ta unine aluspesus korterikaaslane meile ukse avas, siis teadsin, et nüüd on see peatükk läbi. Pöördusin trepist alla tõttama kui mind peatasid Ondra ja ta korterikaaslase hõiked: "Oota, oota, palun oota korraks!" Peatusin. Punases aluspesus naeratav noormees ulatas mulle Praha kaardi: "Ehk läheb veel vaja, kuidas sulle muidu meeldib siin?" ning trepile tormav Ondra tõi suure viilu omatehtud õunastruudlit ning saatis mu suudlusega teele.
Tagasiteel kõlas mu kõrvus helisev naer. See oli päris. Unesegasena mööda tundmatuid tänavaid hulkudes otsisin tagasiteed oma seljakotini. Olin kaotanud oma suures õndsuses end eilse ja homse vahele ära. Sekeldused, mis said alguse bussijaamas päädisid häbiväärse toetusfondiga Praha metroo kontrolöridele. Aga tsirkuserahvas hoiab kokku. Ja iga päevaga aina enam. Ma olen kodus. Selles kodus, mida oma unenäos nägin koos vanaema, sektsioonkappide ja ühesilmse noormehega.
No comments:
Post a Comment