16. juuni (2)

16. juuni


Täna ärkasin ma peavaluga. Silm seletas uduselt. Nägin koera. Diivanit. ? Honza! jaa, muidugi, mu unepäästja. Kuulsin segadust oma kehas, ta ei saanud hästi aru, kas on nüüd puhkerežiimil või peab jälle hakkama energiat säästma. Sain metroojaamas veel Honzalt kurjustada kui küsisin, kas ma ikka pean pileti ostma. "Well if you want to risk all the time with getting caught..." tõreles see pikk noormees minu kui lapsega. Sel korral ma küll ostsin hommikusöögiks kohvi ja pileti aga, "hell yea, dude, muidugi ma tahan riskida, mis oleks elu muidu väärt!"
Alžeerlasest internetikohviku pidaja kutsus mind õhtul välja. Eeeem.... ei, ma ei mõelnud sedasorti riskimist! Mul on linnulaul ja purskkaevu vulin siin vilus, mul on vaba hing ja rõõmus meel... Mööduv mees peatus, pakkus sigaretti ja läks edasi. Hämming. Tänavatevahel lõõskab lämbe suvi. Antonio tahab mind täna näha. Mina aga... ei vasta. Ma tahan, et see jääks mälestuseks Ühest ideaalsest päevast. 
Sild, park, jõgi, sild, park, sild...


Meenus mu viimane Praha külastus 3 aastat tagasi. Juba tookordne loetud arv tunde, mida täitsid inimvaatlused ning unustamatu vestlus ühekäelise poeediga väikeses kohvikus, mis näis mulle tähendusrikkaima kohana maailmas. Juhindudes vaid oma mälupiltidest, läksin mälestuste otsinguile. Paigas, kus mäletasin kohviku olevat, terendasid akendel marionettnukud. Olin veendunud, et kohvik on muudetud poeks. Yeah, well, things change. Veel igaks juhuks astusin sisse, kus nukkude keskel istuv kirevkirju nukumüüja mulle kinnitas, et see pood on siin asunud juba viimased 18 aastat, aga kui ma head kohvi otsin, siis paralleeltänavas olevat üks kena kohvik. Noruspäi väljusin nukumaailmast, tõdedes et vahel ei ole mälu täpne ning et mälestustest tuleb osata lahti lasta. Ümberringi kubises turistidest pungil kohvikutest-restoranidest. Mõtlesin rõõmsameelse nukumüüja hea kohvi soovitusele ja lipsasin kõrvaltänavasse. Pisikesest kohvikust kahel korral mööda käies, leidsin lõpuks sissepääsu. Ukselävel seisatasin ehmatusest. See ongi See! Seesama kohvik mida otsisin. Täiesti tühi, ei ühtki turisti, ja seesama laud, kus me tookordki istusime. Väike tühi jahe ruum ja ometigi nii hingesoojust täis! Naeratasin nagu segane, niimoodi omaette, ma olin koju jõudnud. 


Mälestuses oli üks pilt
mis eal ei hajund
üks mees
üks kohvik
ja luuletused
Mälestused valetavad
ebaolulisi detaile
Ja kui aastad lähevad ära
unustab tõde öelda
et ta oli
kõigest meelepete
Ja ma otsin
ajan taga olematut
kuni vallandub äratundmisrõõm
ja kõik tuleb meelde.