16. juuni (1)

16. juuni   kell 13:45

Purskkaevuga park Prahas

Eile veetsin oma õndsa alguse saanud päeva uhkes üksinduses Legii sillaaluses pargis: žongleerisin, magasin tunni või paar, jälgisin slacklinereid, manustasin toitu. Kui õhtuhämarus end sääskedena manifisteeris, meenus et vajan öömaja. Leidsin eest vaid suletud internetipunkti ning tänavatäite viisi turiste. Jah, muidugi, reede õhtu ju. 

Georg, pime tänavakerjus, haaras mu käest, nagu see oleks tehtud kullast. Aga võibolla see üksik banaan mille talle sentide asemel peopeale asetasin oli kogu tema päeva söök...

Trammiga lõpp peatusesse sõitmine tapab tunni või paar ning loosib uneaega. Tänane öö oli soe. 

Peitsin end rahvahulkade eest ühte tudengifestivali sinisesse telki oma sillaaluses pargis. "Olgu mis on - täna öösel ma magan! Ei vaja ma Antoniot, kes mulle helistada lubas ega mingis suvalises baaris passimist," mõtlesin end mullasele pinnale sisse seades, et võita kasvõi mõne tunni horisontaalset und. "Are you a jaguar?" küsis pimedast ukseavast ilmuv noormehe pea. "Ei," vastasin segadusest kulmu kortsutades, "mul lihtsalt pole kusagil magada." Ta osutas mu žongleerimiskurikatele, naeratas, ja kadus vabandades öhe. Ah, ta mõtles "juggler", mitte "jaguar" taipasin hetk hiljem. Ja siis, just siis, vaigistas noorte lällavad helid saabuva SMS-i piiks. Honza Couchsurfingust pakub öömaja. Oli see siis kodutu Georgi kätetöö või Antonio ettekuulutus, aga magada ma eile sain. Laus 8 tundi. Pehmes voodis. Hambaharja leidsin ka kotipõhjast üles. Honza, korralik majandusmagistrikraadi värske omanik, naeris välja mu plaani pargis magada: "Nii teevad ju kodutud." Pigem huvitas teda, mida arvavad eestlased Euroopa Liidust ja kas ma olen juba jõudnud kõigi vaatamisväärsustega tutvumas käia. Hmm, no ütleme nii, et need 24 tundi Prahas on olnud huvitavad, täis erinevaid vaatamisväärsusi: ma olen näinud öist kiirtee sisekurvi ja jalutanud pipragaasiga põõsaste vahel, olen saanud juhatusi abivalmitelt nägudelt ja kokku puutunud purjus jobudega, olen uppunud silmadesse mis on tumedad kui Aafrika öö ja peidavad endas kogu maailma lootust, olen tundide viisi tunneli peal vaadelnud mööduvaid ronge kui kõige võimalikkuse ja vabaduse sümboleid, olen lebanud soojusest hõõguval raudteel ja peitnud end rongi möödudes tunnelisse, olen kontrollinud üle Praha trammiteed, sõites ajakulu eesmärgil ühest linnaotsast teise, Praha arhitektuur on mulle sümpaatseks saanud, pargid koduseks muutunud. "Ei, mul ei ole selleks kaarti vaja, aitäh!" :)