Päike vajub
roosa uduvinena
läbi pilvede
metsa taha
vaikides
Tema ei küsi
kus ma täna magan
Teda ei huvita
millises riigis
ma teda homme tervitan
Heidab vaid viimseid
valguskiiri
õndsale maanteele
et näeksin
tundmatute linnade
möödavihisevaid nimesid
veel enne
kui mu koduks saab
pilkane pimedus
ning silmapiiri
varjavad tähed
Sunday, August 5, 2012
17. juuni
17. juuni kell 11:11
Praha bussijaam
Eile õhtul loobusin Veselasse hääletamise plaanist. Tundub, et ka Praha on linn, kust ilma GPRS-ita välja ei saa. Sellest nagu ei tundunud piisavat, et ma metrooga viimasesse peatusesse sõitsin. Läksin tagasi linna, kus terendas mulle esmakordselt "Traveller's hostel" - leidsin eest tasuta interneti ning kena ja lahke adminninoormehe. Sellele järgnes Prantsusmaalt pärit Erasmuslane Jean-Marie Couchsurfingust ja tema eri maailmanurkadest pärit sõbrad ja pidu jõeääres ja odav alkohol ja... ja ootamatult koputab mu õlale pikkade blondide juustega Ondra, kohalik prahalane, jalgratta ja lummava naeratusega. Hommikutunnid teravnesid aina ehedamalt ja mulle meeldis kuidas ta mind hoidis. Ma naersin end tühjaks hommikul kell 4 seal tõusva päikese poole taaruval rattapulgal. Tõsine isu õunastruudli järele jooksutas meid hoopiski linna teise otsa. Või noh, suva see struudel, ta kinkis mulle rõõmu. Lõputuna näiv kilev varahommikune teekond sai punkti kui ta unine aluspesus korterikaaslane meile ukse avas, siis teadsin, et nüüd on see peatükk läbi. Pöördusin trepist alla tõttama kui mind peatasid Ondra ja ta korterikaaslase hõiked: "Oota, oota, palun oota korraks!" Peatusin. Punases aluspesus naeratav noormees ulatas mulle Praha kaardi: "Ehk läheb veel vaja, kuidas sulle muidu meeldib siin?" ning trepile tormav Ondra tõi suure viilu omatehtud õunastruudlit ning saatis mu suudlusega teele.
Tagasiteel kõlas mu kõrvus helisev naer. See oli päris. Unesegasena mööda tundmatuid tänavaid hulkudes otsisin tagasiteed oma seljakotini. Olin kaotanud oma suures õndsuses end eilse ja homse vahele ära. Sekeldused, mis said alguse bussijaamas päädisid häbiväärse toetusfondiga Praha metroo kontrolöridele. Aga tsirkuserahvas hoiab kokku. Ja iga päevaga aina enam. Ma olen kodus. Selles kodus, mida oma unenäos nägin koos vanaema, sektsioonkappide ja ühesilmse noormehega.
Praha bussijaam
Eile õhtul loobusin Veselasse hääletamise plaanist. Tundub, et ka Praha on linn, kust ilma GPRS-ita välja ei saa. Sellest nagu ei tundunud piisavat, et ma metrooga viimasesse peatusesse sõitsin. Läksin tagasi linna, kus terendas mulle esmakordselt "Traveller's hostel" - leidsin eest tasuta interneti ning kena ja lahke adminninoormehe. Sellele järgnes Prantsusmaalt pärit Erasmuslane Jean-Marie Couchsurfingust ja tema eri maailmanurkadest pärit sõbrad ja pidu jõeääres ja odav alkohol ja... ja ootamatult koputab mu õlale pikkade blondide juustega Ondra, kohalik prahalane, jalgratta ja lummava naeratusega. Hommikutunnid teravnesid aina ehedamalt ja mulle meeldis kuidas ta mind hoidis. Ma naersin end tühjaks hommikul kell 4 seal tõusva päikese poole taaruval rattapulgal. Tõsine isu õunastruudli järele jooksutas meid hoopiski linna teise otsa. Või noh, suva see struudel, ta kinkis mulle rõõmu. Lõputuna näiv kilev varahommikune teekond sai punkti kui ta unine aluspesus korterikaaslane meile ukse avas, siis teadsin, et nüüd on see peatükk läbi. Pöördusin trepist alla tõttama kui mind peatasid Ondra ja ta korterikaaslase hõiked: "Oota, oota, palun oota korraks!" Peatusin. Punases aluspesus naeratav noormees ulatas mulle Praha kaardi: "Ehk läheb veel vaja, kuidas sulle muidu meeldib siin?" ning trepile tormav Ondra tõi suure viilu omatehtud õunastruudlit ning saatis mu suudlusega teele.
Tagasiteel kõlas mu kõrvus helisev naer. See oli päris. Unesegasena mööda tundmatuid tänavaid hulkudes otsisin tagasiteed oma seljakotini. Olin kaotanud oma suures õndsuses end eilse ja homse vahele ära. Sekeldused, mis said alguse bussijaamas päädisid häbiväärse toetusfondiga Praha metroo kontrolöridele. Aga tsirkuserahvas hoiab kokku. Ja iga päevaga aina enam. Ma olen kodus. Selles kodus, mida oma unenäos nägin koos vanaema, sektsioonkappide ja ühesilmse noormehega.
16. juuni (2)
16. juuni
Täna ärkasin ma peavaluga. Silm seletas uduselt. Nägin koera. Diivanit. ? Honza! jaa, muidugi, mu unepäästja. Kuulsin segadust oma kehas, ta ei saanud hästi aru, kas on nüüd puhkerežiimil või peab jälle hakkama energiat säästma. Sain metroojaamas veel Honzalt kurjustada kui küsisin, kas ma ikka pean pileti ostma. "Well if you want to risk all the time with getting caught..." tõreles see pikk noormees minu kui lapsega. Sel korral ma küll ostsin hommikusöögiks kohvi ja pileti aga, "hell yea, dude, muidugi ma tahan riskida, mis oleks elu muidu väärt!"
Alžeerlasest internetikohviku pidaja kutsus mind õhtul välja. Eeeem.... ei, ma ei mõelnud sedasorti riskimist! Mul on linnulaul ja purskkaevu vulin siin vilus, mul on vaba hing ja rõõmus meel... Mööduv mees peatus, pakkus sigaretti ja läks edasi. Hämming. Tänavatevahel lõõskab lämbe suvi. Antonio tahab mind täna näha. Mina aga... ei vasta. Ma tahan, et see jääks mälestuseks Ühest ideaalsest päevast.
Sild, park, jõgi, sild, park, sild...
Meenus mu viimane Praha külastus 3 aastat tagasi. Juba tookordne loetud arv tunde, mida täitsid inimvaatlused ning unustamatu vestlus ühekäelise poeediga väikeses kohvikus, mis näis mulle tähendusrikkaima kohana maailmas. Juhindudes vaid oma mälupiltidest, läksin mälestuste otsinguile. Paigas, kus mäletasin kohviku olevat, terendasid akendel marionettnukud. Olin veendunud, et kohvik on muudetud poeks. Yeah, well, things change. Veel igaks juhuks astusin sisse, kus nukkude keskel istuv kirevkirju nukumüüja mulle kinnitas, et see pood on siin asunud juba viimased 18 aastat, aga kui ma head kohvi otsin, siis paralleeltänavas olevat üks kena kohvik. Noruspäi väljusin nukumaailmast, tõdedes et vahel ei ole mälu täpne ning et mälestustest tuleb osata lahti lasta. Ümberringi kubises turistidest pungil kohvikutest-restoranidest. Mõtlesin rõõmsameelse nukumüüja hea kohvi soovitusele ja lipsasin kõrvaltänavasse. Pisikesest kohvikust kahel korral mööda käies, leidsin lõpuks sissepääsu. Ukselävel seisatasin ehmatusest. See ongi See! Seesama kohvik mida otsisin. Täiesti tühi, ei ühtki turisti, ja seesama laud, kus me tookordki istusime. Väike tühi jahe ruum ja ometigi nii hingesoojust täis! Naeratasin nagu segane, niimoodi omaette, ma olin koju jõudnud.
Mälestuses oli üks pilt
mis eal ei hajund
üks mees
üks kohvik
ja luuletused
Mälestused valetavad
ebaolulisi detaile
Ja kui aastad lähevad ära
unustab tõde öelda
et ta oli
kõigest meelepete
Ja ma otsin
ajan taga olematut
kuni vallandub äratundmisrõõm
ja kõik tuleb meelde.
Täna ärkasin ma peavaluga. Silm seletas uduselt. Nägin koera. Diivanit. ? Honza! jaa, muidugi, mu unepäästja. Kuulsin segadust oma kehas, ta ei saanud hästi aru, kas on nüüd puhkerežiimil või peab jälle hakkama energiat säästma. Sain metroojaamas veel Honzalt kurjustada kui küsisin, kas ma ikka pean pileti ostma. "Well if you want to risk all the time with getting caught..." tõreles see pikk noormees minu kui lapsega. Sel korral ma küll ostsin hommikusöögiks kohvi ja pileti aga, "hell yea, dude, muidugi ma tahan riskida, mis oleks elu muidu väärt!"
Alžeerlasest internetikohviku pidaja kutsus mind õhtul välja. Eeeem.... ei, ma ei mõelnud sedasorti riskimist! Mul on linnulaul ja purskkaevu vulin siin vilus, mul on vaba hing ja rõõmus meel... Mööduv mees peatus, pakkus sigaretti ja läks edasi. Hämming. Tänavatevahel lõõskab lämbe suvi. Antonio tahab mind täna näha. Mina aga... ei vasta. Ma tahan, et see jääks mälestuseks Ühest ideaalsest päevast.
Sild, park, jõgi, sild, park, sild...
Meenus mu viimane Praha külastus 3 aastat tagasi. Juba tookordne loetud arv tunde, mida täitsid inimvaatlused ning unustamatu vestlus ühekäelise poeediga väikeses kohvikus, mis näis mulle tähendusrikkaima kohana maailmas. Juhindudes vaid oma mälupiltidest, läksin mälestuste otsinguile. Paigas, kus mäletasin kohviku olevat, terendasid akendel marionettnukud. Olin veendunud, et kohvik on muudetud poeks. Yeah, well, things change. Veel igaks juhuks astusin sisse, kus nukkude keskel istuv kirevkirju nukumüüja mulle kinnitas, et see pood on siin asunud juba viimased 18 aastat, aga kui ma head kohvi otsin, siis paralleeltänavas olevat üks kena kohvik. Noruspäi väljusin nukumaailmast, tõdedes et vahel ei ole mälu täpne ning et mälestustest tuleb osata lahti lasta. Ümberringi kubises turistidest pungil kohvikutest-restoranidest. Mõtlesin rõõmsameelse nukumüüja hea kohvi soovitusele ja lipsasin kõrvaltänavasse. Pisikesest kohvikust kahel korral mööda käies, leidsin lõpuks sissepääsu. Ukselävel seisatasin ehmatusest. See ongi See! Seesama kohvik mida otsisin. Täiesti tühi, ei ühtki turisti, ja seesama laud, kus me tookordki istusime. Väike tühi jahe ruum ja ometigi nii hingesoojust täis! Naeratasin nagu segane, niimoodi omaette, ma olin koju jõudnud.
Mälestuses oli üks pilt
mis eal ei hajund
üks mees
üks kohvik
ja luuletused
Mälestused valetavad
ebaolulisi detaile
Ja kui aastad lähevad ära
unustab tõde öelda
et ta oli
kõigest meelepete
Ja ma otsin
ajan taga olematut
kuni vallandub äratundmisrõõm
ja kõik tuleb meelde.
16. juuni (1)
16. juuni kell 13:45
Purskkaevuga park Prahas
Eile veetsin oma õndsa alguse saanud päeva uhkes üksinduses
Legii sillaaluses pargis: žongleerisin, magasin tunni või paar, jälgisin
slacklinereid, manustasin toitu. Kui õhtuhämarus end sääskedena manifisteeris,
meenus et vajan öömaja. Leidsin eest vaid suletud internetipunkti ning
tänavatäite viisi turiste. Jah, muidugi, reede õhtu ju.
Georg, pime tänavakerjus, haaras mu käest, nagu see oleks tehtud
kullast. Aga võibolla see üksik banaan mille talle sentide asemel peopeale
asetasin oli kogu tema päeva söök...
Trammiga lõpp peatusesse sõitmine tapab tunni või paar ning loosib
uneaega. Tänane öö oli soe.
Peitsin end rahvahulkade eest ühte tudengifestivali sinisesse
telki oma sillaaluses pargis. "Olgu mis on - täna öösel ma magan! Ei vaja
ma Antoniot, kes mulle helistada lubas ega mingis suvalises baaris
passimist," mõtlesin end mullasele pinnale sisse seades, et võita kasvõi
mõne tunni horisontaalset und. "Are you a jaguar?" küsis pimedast
ukseavast ilmuv noormehe pea. "Ei," vastasin segadusest kulmu kortsutades,
"mul lihtsalt pole kusagil magada." Ta osutas mu
žongleerimiskurikatele, naeratas, ja kadus vabandades öhe. Ah, ta
mõtles "juggler", mitte "jaguar" taipasin hetk
hiljem. Ja siis, just siis, vaigistas noorte lällavad helid saabuva SMS-i piiks. Honza Couchsurfingust pakub öömaja. Oli see siis kodutu Georgi kätetöö või Antonio ettekuulutus, aga magada ma eile sain. Laus 8 tundi. Pehmes voodis. Hambaharja leidsin ka kotipõhjast üles. Honza, korralik majandusmagistrikraadi värske omanik, naeris välja mu plaani pargis magada: "Nii teevad ju kodutud." Pigem huvitas teda, mida arvavad eestlased Euroopa Liidust ja kas ma olen juba jõudnud kõigi vaatamisväärsustega tutvumas käia. Hmm, no ütleme nii, et need 24 tundi Prahas on olnud huvitavad, täis erinevaid vaatamisväärsusi: ma olen näinud öist kiirtee sisekurvi ja jalutanud pipragaasiga põõsaste vahel, olen saanud juhatusi abivalmitelt nägudelt ja kokku puutunud purjus jobudega, olen uppunud silmadesse mis on tumedad kui Aafrika öö ja peidavad endas kogu maailma lootust, olen tundide viisi tunneli peal vaadelnud mööduvaid ronge kui kõige võimalikkuse ja vabaduse sümboleid, olen lebanud soojusest hõõguval raudteel ja peitnud end rongi möödudes tunnelisse, olen kontrollinud üle Praha trammiteed, sõites ajakulu eesmärgil ühest linnaotsast teise, Praha arhitektuur on mulle sümpaatseks saanud, pargid koduseks muutunud. "Ei, mul ei ole selleks kaarti vaja, aitäh!" :)
15. juuni (2)
15. juuni kell 18:49
Praha lemmikpark
Istun mina uue päeva hommikutundidel järjekordselt KFC-s keset oma sooja teadmatust. Laua ääres vaikides talun rõvedusega purjus neidude kriiskamist oma seljataga. Papptops-kohvi muljumine kaotab mu pilgu ööudus ujuvate tänavate rüppe. Esimesed trammid täituvad varajaste töömesilaste ja hiliste taaruvate pidulistega. Kaks magamata ööd annavad tunda. Ka ketsipaelad pole viimase 48 tunni jooksul avanenud. Kaalutlen, kas igal sammul on põhjus, või on see kõik vaid naiivne rumalus...
Kõrvaltoolile ilmutab end Antonio, ja lihtsalt vaatab oma tumedate Mosambiigi silmadega täiesti halastamatult mu hingepõhja: "Ära jookse järele! Ela, ole täpselt see kes sa oled ja kõik vajalik jõuab ise sinuni. Mis teeb õnnelikuks? Vaid ootamatused. Kui mul on janu ja ma saan vett, kulistan selle alla ning elu läheb edasi. Kui ma aga saan midagi, mille järele ma ei janune - vot see on Õnn! Just go! and everything else will follow." Kust tema teadis, et ma just Julgust vajan sel hetkel?
Me lihtsalt läksime - ja kogu päev tuli järele...
Hommiku kella seitsmene õlle hämarsuitsupilve miniatuurses kasiinos pole kunagi nii palju õndsaid ideid näinud. Vahepeal oli kargest hommikust saanud päikeseline keskpäev ning me hõljusime veel mööda käimata tänavaid, kaaslaseks lakkamatu naer, justkui sõpradel, kel pole üksteise eest enam miskit varjata. Raudteerööpad pole eal varem nii tähendusrikkad olnud ning kivi mu taskus jääb igavesti mäletama meest, kes andis tagasi mu usu.
Praha lemmikpark
Istun mina uue päeva hommikutundidel järjekordselt KFC-s keset oma sooja teadmatust. Laua ääres vaikides talun rõvedusega purjus neidude kriiskamist oma seljataga. Papptops-kohvi muljumine kaotab mu pilgu ööudus ujuvate tänavate rüppe. Esimesed trammid täituvad varajaste töömesilaste ja hiliste taaruvate pidulistega. Kaks magamata ööd annavad tunda. Ka ketsipaelad pole viimase 48 tunni jooksul avanenud. Kaalutlen, kas igal sammul on põhjus, või on see kõik vaid naiivne rumalus...
Kõrvaltoolile ilmutab end Antonio, ja lihtsalt vaatab oma tumedate Mosambiigi silmadega täiesti halastamatult mu hingepõhja: "Ära jookse järele! Ela, ole täpselt see kes sa oled ja kõik vajalik jõuab ise sinuni. Mis teeb õnnelikuks? Vaid ootamatused. Kui mul on janu ja ma saan vett, kulistan selle alla ning elu läheb edasi. Kui ma aga saan midagi, mille järele ma ei janune - vot see on Õnn! Just go! and everything else will follow." Kust tema teadis, et ma just Julgust vajan sel hetkel?
Me lihtsalt läksime - ja kogu päev tuli järele...
Hommiku kella seitsmene õlle hämarsuitsupilve miniatuurses kasiinos pole kunagi nii palju õndsaid ideid näinud. Vahepeal oli kargest hommikust saanud päikeseline keskpäev ning me hõljusime veel mööda käimata tänavaid, kaaslaseks lakkamatu naer, justkui sõpradel, kel pole üksteise eest enam miskit varjata. Raudteerööpad pole eal varem nii tähendusrikkad olnud ning kivi mu taskus jääb igavesti mäletama meest, kes andis tagasi mu usu.
Friday, August 3, 2012
15. juuni (1)
15. juuni kell 00:19
Praha kesklinn
Eelmise öö veetsingi Pultusk'i bensiinijaamas, püstijalu laua ääres uusi hääletamissilte joonistades. Bensuka töötajad ei seganud mind, ega mina neid. Aovalgus saabus Poolas kell neli. Ööd on seal tõesti pimedad. Ma ei uskunud, kui mulle eile räägiti, et Poola sumedad suveööd on vaid müüt.
Varahommikuse karge päikesetõusuga hingas samas rütmis ka mu värske eneseusk. Varahommikud lõhnavadki reisimise järele. Ja pealegi, hommikul kell neli teeääres seisev tütarlaps ei saa ju ometigi endas autojuhtide jaoks ohtu kujutada.
Varssavini läkski kõik ladusalt, ja olin veel õnnelik, et autojuht ei vinud mind kesklinna. Selgituseks - mulle väga sümpatiseerib Varssavi vanalinn ja poolakad on ka üldiselt abivalmid. Aga, miks see Varssav peab olema nii paganama hääletajavaenulik. See linn justkui hoiaks inimesi enda sees kinni. Reaalselt - linnal pole ei otsa ega äärt. Tõdesin järjekordselt, et oma kõhutunnet ei maksa alati usaldada, vahel on lihtsalt gaasid. Ja, no olgem ausad, ei olnud minul see esimene ega viimane kord, kus ma jälle sirge seljaga vales suunas kõndisin. Sain siis linnast väljumiseks õige suuna kätte ja vaatasin, et kohe kohe saab hääletama hakata, aga näe, kurat, see linn lihtsalt ei lõppe ära. 5-tunnine "jalutuskäik - pakett" sisaldas: tukkumist bussipeatuses, keset ei-tea-kust immitsevat kalahaisu, s.h inimeste arutlevad pilgud, mis kaalusid, et huvitav, kas see veidrik seal pingil on surnud või lihtsalt purjus. Pakett läbitud, sai lõpuks ometi hääletama hakata.
Ning ei pidanudki kaua ootama, kui teeääres pidurdas tumepunane mikrobuss. See õnnis tunne, et saab jälle oma tagumiku pehmele istmele maha panna ja jalgu sirutada, vist langetas mu ohutunde autojuhtide osas. Kui see rõõmsameelne bulgaarlane mulle veel kohvi ja süüagi ostis, tundsin, et novot, karma töötab - hommiku raskustele tasakaaluks saadeti üks ingel. Ingel või asi. Kurat.
Vaat, Poolas on lisaks kõigele veel üks inimliik, kellel tundub olevat üksainus sissejuurdunud veendumus: niikaua kuni sul on rinnad ja reisid üksi mööda Püha Poolamaad, pole sa midagi muud kui vaid üks odav labane lits. No ja tee siis selgeks, et ei ole, ilma et peaks oma värsket pipragaasi ja taskunuga demonstreerima, pelgalt toetudes vaid oma lünklikule venekeelele. Siiani on õnnestunud. Hispaania reisil juhtus korduvalt, et rekkajuhid küsisid viisakalt (nii igaks juhuks), kas ma tahan nendega magada. Igakordse eitava vastuse puhul aga jätsid rahule ja ma ei võtnud seda enam isiklikult. Sel korral aga hakati hämama, et ma tuleks mingisse suvalisse linna ujumisriideid proovima. Küsisin mitu korda üle, sest mu vene keel on nii nagu ta on. Ja kui küsisin, miks, kehitati õlgu. Haarasin taskusse oma värske pipragaasi ja kivikindla murderface'iga väitsin, et ma ei lahku sellelt teelt. Tahtsin kohe autost maha minna, aga seal olid mingid nõmedad teetööd ja igasugune hääletamisvõimalus välistatud. Kui autojuht siiski teelt maha keeras ja peatus, jäin ikkagi täpselt keset teetöid ning kops üle maksa pühast vihast lõhkemas. Lihtsalt, pole ammu juhtunud, et mind litsiks peetakse, kes on võileiva ja pepsi eest kõigeks valmis. Vantsisin õige näoga teetöölistest mööda ja täpselt mitmekümnetonniste rekkade kõrval, silmapiiril veel oma paarkümmend kilomeetrit asfaldiremonti ning kõrvus kumisemas poolakeelsete teetööliste entusiastlikud hõiked.
Täiesti kohutav, päevad ei ole kohe üldse mitte vennad, vahel pigem nagu äraununenud kauged solvunud sugulased. Kell oli alles 12 ja juba olin valmis selle päeva täiesti maha kandma, nagu ühe konkreetselt persekukkunud reisipäeva, mille tahaks lihtsalt ära unustada. Pärast mõnetunnist palverännakut mööda Poolamaad läbivat teedeehitust (milleks üldse Santiago de Compostela't vaja on kui on asshole autojuhid omast käest võtta), läksid järgnevad 12 sõidutundi lühikestest otstest hoolimata ladusalt, kuid see kuradi kommionu jäi mind ikkagi kummitama.
Teepeal sain paitavat päikesepaistet ja vihmapiisku tunda vaheldumisi. Vihma korral maskeerisin oma riidest sõjaväeseljakoti kahtlaseks laibakotiks. Vihmakaitseks peale tõmmatud must prügikott, mille alumisest otsast tilbendasid välja mu tennised, nägi tõepoolest välja nagu tassiksin oma kaasreisijat kotti pakituna seljas.
Praha'sse jõudes läks mu kindel plaan end lennujaamas välja magada vett vedama. Ma lihtsalt ei leidnud lennujaama üles. Kõndisin suure punase valguse poole, mööda kiirtee pimedat sisekurvi, adrenaliin autotuledes peegelduvatest hirvesilmadest välja pulbitsemas (hilisem objektiivne hinnang: väga loll tegu). Nojah, tulemusetu ka, sest see suur õnnis punane valgus tähistas lennujaama asemel hoopis suletud kaubanduskeskust. (Etteruttav moraal: hiljem selgus, et lennujaam asus 200m kaugusel paigast, kus ma loobusin otsimast ja bussi peale astusin, seega - always take it to the end!). Ka mu masterplaanid bussi ja metrooga ööläbi sõita feilised täiega, kuna Praha suikub unele alates südaööst ning ainus avatud istekoht öösel kella kaheni asub McDonalds'is.
Oi, mulle nii meeldib üksi reisida - pean oma lolluste eest vaid iseendale vastust andma. Aga, no seiklusi ma ju otsima tulin, ning keegi pole öelnud et need ainust positiivsed peavad olema. Ja pole mingi persekukkunud päev, õpetlik hoopis. "Iga tee viib kusagile" (Lõpuks).
Ootused ongi ühed rumalad kaaslased. Ühel korral läks hästi ja juba hakkad ootama, et nii peabki olema. Sama on inimsuhetes - üks kord oli tore ja lõbus, ning juba ongi ootused paigas, et kui järgmine kord täpselt nii pole, siis on kõik halvasti ja valesti. Ja pealegi: "Ebaõnnestumine on vaid meeleseisund". Ebaõnnestumine leiab aset ainult ja ainult siis kui sa ise oled selle nõnda enda jaoks sõnastanud. Muidu seda poleks olemaski; nagu palju teisi subjektiivseid hinnanguid. Eneka pomm - ise teed valmis ja ise lased end õhku.
***
"To get in touch with the locals" - sai kohe päris uue tähenduse. Peale McDonalds'i sulgemist kell 2 öösel, suundusin paar ust edasi KFC'sse, mis oli avatud veel järgmised kaks tundi. Istun mina siis KFC's tagaseina nurgalauas, ning käed laual magasin oma õndsat und mitte kedagi segamata ligi poolteist tundi. Ei jäänud ma kellelegi ette, vabu kohti jätkus, töötajad mind ära ei ajanud ja üldse tundus kõik helge olevat, kui siis ärkasin mu õlale maabuva mehise löögi peale. Avasin silmad ja nägin, kuis kõik mind jõllitavad ja mulle näkku naeravad. Algus mõtlesin segaduses, et see oli töötaja, kes mind välja tahab visata, aga ikkagi, miks ta mulle virutama pidi?! Siis naasis aga WC-st üks valge T-särgiga noormees, kes heitis mulle põlastava pilgu ning mu üle naerva laudkonna seltsi istus - see oli hoopis tema tugev käsi, millele ma ette jäin! Raisk. Pakkisin vaikselt oma asjad ning surusin end näpuga näitajate ja pilkajate eest läbi kitsa ukseava välja. Praha kesklinna kattis paks uduloor, nagu ka mööda mu põski allavoolavaid pisaraid. Ei, ma ei nutnud valust, ei nutnud põlastuse pärast; ma nutsin kurbusest, et meie seas leidub inimesi, kes on alatumad kui mistahes kaklejad - ta lööb keset und, siis kui inimene on kõige haavatavam, kahe maailma vahel. Uttu kaduvaid pisaraid justkui poleks olnudki, vaid külm ja märg oli. Sõitsin trammiga, et oleks põhjust magada. Pärast kahte tundi ja kolmes lõpp-peatuses ümberistumist märkasin trammiaknast internetipunkti - Peaks õhtuks peavarju otsima. Vara oli veel. Käsi leidis seljakotist ema poolt kaasapakitud kondentspiimapakendi. Oh õnnistust! Uus päev.
Praha kesklinn
Eelmise öö veetsingi Pultusk'i bensiinijaamas, püstijalu laua ääres uusi hääletamissilte joonistades. Bensuka töötajad ei seganud mind, ega mina neid. Aovalgus saabus Poolas kell neli. Ööd on seal tõesti pimedad. Ma ei uskunud, kui mulle eile räägiti, et Poola sumedad suveööd on vaid müüt.
Varahommikuse karge päikesetõusuga hingas samas rütmis ka mu värske eneseusk. Varahommikud lõhnavadki reisimise järele. Ja pealegi, hommikul kell neli teeääres seisev tütarlaps ei saa ju ometigi endas autojuhtide jaoks ohtu kujutada.
Varssavini läkski kõik ladusalt, ja olin veel õnnelik, et autojuht ei vinud mind kesklinna. Selgituseks - mulle väga sümpatiseerib Varssavi vanalinn ja poolakad on ka üldiselt abivalmid. Aga, miks see Varssav peab olema nii paganama hääletajavaenulik. See linn justkui hoiaks inimesi enda sees kinni. Reaalselt - linnal pole ei otsa ega äärt. Tõdesin järjekordselt, et oma kõhutunnet ei maksa alati usaldada, vahel on lihtsalt gaasid. Ja, no olgem ausad, ei olnud minul see esimene ega viimane kord, kus ma jälle sirge seljaga vales suunas kõndisin. Sain siis linnast väljumiseks õige suuna kätte ja vaatasin, et kohe kohe saab hääletama hakata, aga näe, kurat, see linn lihtsalt ei lõppe ära. 5-tunnine "jalutuskäik - pakett" sisaldas: tukkumist bussipeatuses, keset ei-tea-kust immitsevat kalahaisu, s.h inimeste arutlevad pilgud, mis kaalusid, et huvitav, kas see veidrik seal pingil on surnud või lihtsalt purjus. Pakett läbitud, sai lõpuks ometi hääletama hakata.
Ning ei pidanudki kaua ootama, kui teeääres pidurdas tumepunane mikrobuss. See õnnis tunne, et saab jälle oma tagumiku pehmele istmele maha panna ja jalgu sirutada, vist langetas mu ohutunde autojuhtide osas. Kui see rõõmsameelne bulgaarlane mulle veel kohvi ja süüagi ostis, tundsin, et novot, karma töötab - hommiku raskustele tasakaaluks saadeti üks ingel. Ingel või asi. Kurat.
Vaat, Poolas on lisaks kõigele veel üks inimliik, kellel tundub olevat üksainus sissejuurdunud veendumus: niikaua kuni sul on rinnad ja reisid üksi mööda Püha Poolamaad, pole sa midagi muud kui vaid üks odav labane lits. No ja tee siis selgeks, et ei ole, ilma et peaks oma värsket pipragaasi ja taskunuga demonstreerima, pelgalt toetudes vaid oma lünklikule venekeelele. Siiani on õnnestunud. Hispaania reisil juhtus korduvalt, et rekkajuhid küsisid viisakalt (nii igaks juhuks), kas ma tahan nendega magada. Igakordse eitava vastuse puhul aga jätsid rahule ja ma ei võtnud seda enam isiklikult. Sel korral aga hakati hämama, et ma tuleks mingisse suvalisse linna ujumisriideid proovima. Küsisin mitu korda üle, sest mu vene keel on nii nagu ta on. Ja kui küsisin, miks, kehitati õlgu. Haarasin taskusse oma värske pipragaasi ja kivikindla murderface'iga väitsin, et ma ei lahku sellelt teelt. Tahtsin kohe autost maha minna, aga seal olid mingid nõmedad teetööd ja igasugune hääletamisvõimalus välistatud. Kui autojuht siiski teelt maha keeras ja peatus, jäin ikkagi täpselt keset teetöid ning kops üle maksa pühast vihast lõhkemas. Lihtsalt, pole ammu juhtunud, et mind litsiks peetakse, kes on võileiva ja pepsi eest kõigeks valmis. Vantsisin õige näoga teetöölistest mööda ja täpselt mitmekümnetonniste rekkade kõrval, silmapiiril veel oma paarkümmend kilomeetrit asfaldiremonti ning kõrvus kumisemas poolakeelsete teetööliste entusiastlikud hõiked.
Täiesti kohutav, päevad ei ole kohe üldse mitte vennad, vahel pigem nagu äraununenud kauged solvunud sugulased. Kell oli alles 12 ja juba olin valmis selle päeva täiesti maha kandma, nagu ühe konkreetselt persekukkunud reisipäeva, mille tahaks lihtsalt ära unustada. Pärast mõnetunnist palverännakut mööda Poolamaad läbivat teedeehitust (milleks üldse Santiago de Compostela't vaja on kui on asshole autojuhid omast käest võtta), läksid järgnevad 12 sõidutundi lühikestest otstest hoolimata ladusalt, kuid see kuradi kommionu jäi mind ikkagi kummitama.
Teepeal sain paitavat päikesepaistet ja vihmapiisku tunda vaheldumisi. Vihma korral maskeerisin oma riidest sõjaväeseljakoti kahtlaseks laibakotiks. Vihmakaitseks peale tõmmatud must prügikott, mille alumisest otsast tilbendasid välja mu tennised, nägi tõepoolest välja nagu tassiksin oma kaasreisijat kotti pakituna seljas.
Praha'sse jõudes läks mu kindel plaan end lennujaamas välja magada vett vedama. Ma lihtsalt ei leidnud lennujaama üles. Kõndisin suure punase valguse poole, mööda kiirtee pimedat sisekurvi, adrenaliin autotuledes peegelduvatest hirvesilmadest välja pulbitsemas (hilisem objektiivne hinnang: väga loll tegu). Nojah, tulemusetu ka, sest see suur õnnis punane valgus tähistas lennujaama asemel hoopis suletud kaubanduskeskust. (Etteruttav moraal: hiljem selgus, et lennujaam asus 200m kaugusel paigast, kus ma loobusin otsimast ja bussi peale astusin, seega - always take it to the end!). Ka mu masterplaanid bussi ja metrooga ööläbi sõita feilised täiega, kuna Praha suikub unele alates südaööst ning ainus avatud istekoht öösel kella kaheni asub McDonalds'is.
Oi, mulle nii meeldib üksi reisida - pean oma lolluste eest vaid iseendale vastust andma. Aga, no seiklusi ma ju otsima tulin, ning keegi pole öelnud et need ainust positiivsed peavad olema. Ja pole mingi persekukkunud päev, õpetlik hoopis. "Iga tee viib kusagile" (Lõpuks).
Ootused ongi ühed rumalad kaaslased. Ühel korral läks hästi ja juba hakkad ootama, et nii peabki olema. Sama on inimsuhetes - üks kord oli tore ja lõbus, ning juba ongi ootused paigas, et kui järgmine kord täpselt nii pole, siis on kõik halvasti ja valesti. Ja pealegi: "Ebaõnnestumine on vaid meeleseisund". Ebaõnnestumine leiab aset ainult ja ainult siis kui sa ise oled selle nõnda enda jaoks sõnastanud. Muidu seda poleks olemaski; nagu palju teisi subjektiivseid hinnanguid. Eneka pomm - ise teed valmis ja ise lased end õhku.
***
"To get in touch with the locals" - sai kohe päris uue tähenduse. Peale McDonalds'i sulgemist kell 2 öösel, suundusin paar ust edasi KFC'sse, mis oli avatud veel järgmised kaks tundi. Istun mina siis KFC's tagaseina nurgalauas, ning käed laual magasin oma õndsat und mitte kedagi segamata ligi poolteist tundi. Ei jäänud ma kellelegi ette, vabu kohti jätkus, töötajad mind ära ei ajanud ja üldse tundus kõik helge olevat, kui siis ärkasin mu õlale maabuva mehise löögi peale. Avasin silmad ja nägin, kuis kõik mind jõllitavad ja mulle näkku naeravad. Algus mõtlesin segaduses, et see oli töötaja, kes mind välja tahab visata, aga ikkagi, miks ta mulle virutama pidi?! Siis naasis aga WC-st üks valge T-särgiga noormees, kes heitis mulle põlastava pilgu ning mu üle naerva laudkonna seltsi istus - see oli hoopis tema tugev käsi, millele ma ette jäin! Raisk. Pakkisin vaikselt oma asjad ning surusin end näpuga näitajate ja pilkajate eest läbi kitsa ukseava välja. Praha kesklinna kattis paks uduloor, nagu ka mööda mu põski allavoolavaid pisaraid. Ei, ma ei nutnud valust, ei nutnud põlastuse pärast; ma nutsin kurbusest, et meie seas leidub inimesi, kes on alatumad kui mistahes kaklejad - ta lööb keset und, siis kui inimene on kõige haavatavam, kahe maailma vahel. Uttu kaduvaid pisaraid justkui poleks olnudki, vaid külm ja märg oli. Sõitsin trammiga, et oleks põhjust magada. Pärast kahte tundi ja kolmes lõpp-peatuses ümberistumist märkasin trammiaknast internetipunkti - Peaks õhtuks peavarju otsima. Vara oli veel. Käsi leidis seljakotist ema poolt kaasapakitud kondentspiimapakendi. Oh õnnistust! Uus päev.
14. juuni
14. juuni, kell 01:38
Pultusk'i bensiinijaamas
Ma ei tea, kas tegemist on mind hoidva vanaema vaimuga või on asi vanaisa seljakotis, millega ma sel korral reisile tulin või sõprades heades soovides või ema viimases kallistuses, aga see Suur Miski on mind täna saatnud ligi 1000 läbisõidetud kilomeetrit kõigest üheainsa peatusega: Rakvere - Riia -> Riia - Varssav. Vahel tuleb Tartust Rakverre sõites 10 korda autot vahetada, ja nüüd on olnud õnn 12 tundi vaid kahe auto peale jagada.
***
Eile öösel nägin unes, et läksin peavarju otsides ühe maja ukse taha, kus mind kutsus lahkesti sisse tuttava näoga keskealine naisterahvas. Öö magatud, jalutasin majas ringi - see oli kahekorruseline puumaja, paljude akendega, soe ja päikeseküllane, selline hubane. Toas oli palju sektsioonkappe, kus paistis vedelemas rohkesti laste kuntsitöid. Tundsin üllatusega mõne enda omagi ära, mille joonistasimise olin juba unustanud. Tube oli palju, kõrged laed. Siis ilmus see naine, omanik. Ta oli vanemaks jäänud ja ma tundsin temas ära oma vanaema. Ma ei olnud üllatunud, see tundus kuidagi loogine. Ta küsis: "Kuidas meeldib?", naerusuiselt. Mina kiitsin selle peale, et Oo! väga meeldib Ning kurtsin talle oma muret: "Tead, ma nii väga tahaksin päris oma kodu. Aga siit ma saaksin ainult ühe toa üürida, rohkemaks mul pole raha." Mäletan end ootamas, et "vanaema" vastaks, et ma ei muretseks, et ma võin siia iga kell jääda; aga ta vaid vaatas mulle otsa ja vaikis. Kui ma olin öelnud: "See maja on nii suur, et siin oleks mõnus sõpradega koos elada," ilmus meie juurde ühe silmaga noormees. Tema olekust jäi mulje, et ka tema oli eelmise öö veetnud selles samas majas, kuid erinevalt minust, koos oma sõpradega, ning tuli nüüd perenaist kiitma. Märgates, et ma tema ühte kinnikasvanud silma järjekindlalt vaatama olin jäänud, selgitas ta heatujuliselt: "Tead, ma pole nii ammu kodus käinud. Ega ma tegelt väga palju ei reisinudki, mediteerisin enamuse ajast. Ja see silm, ah, loll õnnetus - lasin vibuga ja tõmbasin valesti, noh. Mu Guru ravis seda, algul oli selline perversselt rõve, hiljem kasvas ilusti kinni." Ta toetus pruunile kahhelkividest ahjule, mis oli veel soe, ja pöördus "vanaema" poole: "Siin on tõesti nii hubane." Mina, kes ma istusin diivanil, osutasin selle märkuse peale ülima uhkustundega "vanaema" poole: "See on vanaema Laine kätetöö, tema hoiab siin kõike korras!" "Vanaema Laine..." kordas noormees aeglaselt ja eriti üllatunult. Noogutasin. Mulle otse silma vaadates, küsis ta tõsise näoga: "Kas ta võib minu vanaema ka olla?" "Jaa!" vastasin mina ülima enesekindlusega. Vanaema ei lausunud sõnagi, muheles vaid omaette.
Ärgates oli selline veider, natuke raske olla.
***
Riia lähedal maanteel vantsisin mina oma "Kaunas'e" sildiga loodetava teelaienduse poole, kui vastassuunas sõitev kaubik peatus ja aknast väljaulatuv eatu käsi minu suunas viipas. Tavaliselt ma ei jookse vastassuunas peatuvate autode peale, sel korral aga tundus see vajalik olevat.
Ärkan selle peale, et keegi mu õlga sõrmega toksab - meie ühine 9-tunnine teekond sai läbi. Hõõrusin silmi ja tõdesin enda ees ööpimedusega täituvat tühja linna.
"Pultusk," ütles ta. "Kus sa magad?"
"Ma ei tea," julgesin talle öelda. Tihti ma ei julge, ja mõtlen midagi välja, sest inimesed hakkavad minu pärast muretsema ja see tekitab sellist veidrat ja pingelist õhkkonda. Aga see 22-aastane kaubikujuht oli teistmoodi. Ta pakkus mulle oma hostelikohta ning, et veedab ise öö autos. See mind ei üllatanud, mind üllatas hoopiski tema reaktsioon, kui ma viisakalt keeldudes tõdesin, et tavaliselt ma ööbin õues või bensukas. Ta ei hakanud mind ei hurjutama ega hirmutama teavitamaks kohaliku ööelu ohtikkusest, vaid otsis välja GPRS-i ja sellega lähima bensuka. Ta sõidutas mu bensiinijaama ning autost väljudes ütlesin unesegaselt: "Aitäh Igor," õnneks piisavalt vaikselt, sest siis meenus, et ta nimi on hoopiski Jevgeni. "Kirjuta mu number üles," ütles ta, kui kotti selga vinnasin ja teda erinevates keeltes tänada üritasin. "Jah, muidugi," pomisesin kotist märkmikku otsides. "Sest kui sul mingi mure on, või kui hätta jääd, siis helista - ma aitan sind," selgitas ta oma natuke vigases inglise keeles.
Olin veel noormehe lahkusest pahviks löödud, kui ta siis laia naeratusega sõbramehelikult viipas: "Ole siis ettevaatlik, eks! Tsau!" Autost eemaldudes levis mu näol lai naeratus: "Ta usub minusse!"
Pultusk'i bensiinijaamas
Ma ei tea, kas tegemist on mind hoidva vanaema vaimuga või on asi vanaisa seljakotis, millega ma sel korral reisile tulin või sõprades heades soovides või ema viimases kallistuses, aga see Suur Miski on mind täna saatnud ligi 1000 läbisõidetud kilomeetrit kõigest üheainsa peatusega: Rakvere - Riia -> Riia - Varssav. Vahel tuleb Tartust Rakverre sõites 10 korda autot vahetada, ja nüüd on olnud õnn 12 tundi vaid kahe auto peale jagada.
***
Eile öösel nägin unes, et läksin peavarju otsides ühe maja ukse taha, kus mind kutsus lahkesti sisse tuttava näoga keskealine naisterahvas. Öö magatud, jalutasin majas ringi - see oli kahekorruseline puumaja, paljude akendega, soe ja päikeseküllane, selline hubane. Toas oli palju sektsioonkappe, kus paistis vedelemas rohkesti laste kuntsitöid. Tundsin üllatusega mõne enda omagi ära, mille joonistasimise olin juba unustanud. Tube oli palju, kõrged laed. Siis ilmus see naine, omanik. Ta oli vanemaks jäänud ja ma tundsin temas ära oma vanaema. Ma ei olnud üllatunud, see tundus kuidagi loogine. Ta küsis: "Kuidas meeldib?", naerusuiselt. Mina kiitsin selle peale, et Oo! väga meeldib Ning kurtsin talle oma muret: "Tead, ma nii väga tahaksin päris oma kodu. Aga siit ma saaksin ainult ühe toa üürida, rohkemaks mul pole raha." Mäletan end ootamas, et "vanaema" vastaks, et ma ei muretseks, et ma võin siia iga kell jääda; aga ta vaid vaatas mulle otsa ja vaikis. Kui ma olin öelnud: "See maja on nii suur, et siin oleks mõnus sõpradega koos elada," ilmus meie juurde ühe silmaga noormees. Tema olekust jäi mulje, et ka tema oli eelmise öö veetnud selles samas majas, kuid erinevalt minust, koos oma sõpradega, ning tuli nüüd perenaist kiitma. Märgates, et ma tema ühte kinnikasvanud silma järjekindlalt vaatama olin jäänud, selgitas ta heatujuliselt: "Tead, ma pole nii ammu kodus käinud. Ega ma tegelt väga palju ei reisinudki, mediteerisin enamuse ajast. Ja see silm, ah, loll õnnetus - lasin vibuga ja tõmbasin valesti, noh. Mu Guru ravis seda, algul oli selline perversselt rõve, hiljem kasvas ilusti kinni." Ta toetus pruunile kahhelkividest ahjule, mis oli veel soe, ja pöördus "vanaema" poole: "Siin on tõesti nii hubane." Mina, kes ma istusin diivanil, osutasin selle märkuse peale ülima uhkustundega "vanaema" poole: "See on vanaema Laine kätetöö, tema hoiab siin kõike korras!" "Vanaema Laine..." kordas noormees aeglaselt ja eriti üllatunult. Noogutasin. Mulle otse silma vaadates, küsis ta tõsise näoga: "Kas ta võib minu vanaema ka olla?" "Jaa!" vastasin mina ülima enesekindlusega. Vanaema ei lausunud sõnagi, muheles vaid omaette.
Ärgates oli selline veider, natuke raske olla.
***
Riia lähedal maanteel vantsisin mina oma "Kaunas'e" sildiga loodetava teelaienduse poole, kui vastassuunas sõitev kaubik peatus ja aknast väljaulatuv eatu käsi minu suunas viipas. Tavaliselt ma ei jookse vastassuunas peatuvate autode peale, sel korral aga tundus see vajalik olevat.
Ärkan selle peale, et keegi mu õlga sõrmega toksab - meie ühine 9-tunnine teekond sai läbi. Hõõrusin silmi ja tõdesin enda ees ööpimedusega täituvat tühja linna.
"Pultusk," ütles ta. "Kus sa magad?"
"Ma ei tea," julgesin talle öelda. Tihti ma ei julge, ja mõtlen midagi välja, sest inimesed hakkavad minu pärast muretsema ja see tekitab sellist veidrat ja pingelist õhkkonda. Aga see 22-aastane kaubikujuht oli teistmoodi. Ta pakkus mulle oma hostelikohta ning, et veedab ise öö autos. See mind ei üllatanud, mind üllatas hoopiski tema reaktsioon, kui ma viisakalt keeldudes tõdesin, et tavaliselt ma ööbin õues või bensukas. Ta ei hakanud mind ei hurjutama ega hirmutama teavitamaks kohaliku ööelu ohtikkusest, vaid otsis välja GPRS-i ja sellega lähima bensuka. Ta sõidutas mu bensiinijaama ning autost väljudes ütlesin unesegaselt: "Aitäh Igor," õnneks piisavalt vaikselt, sest siis meenus, et ta nimi on hoopiski Jevgeni. "Kirjuta mu number üles," ütles ta, kui kotti selga vinnasin ja teda erinevates keeltes tänada üritasin. "Jah, muidugi," pomisesin kotist märkmikku otsides. "Sest kui sul mingi mure on, või kui hätta jääd, siis helista - ma aitan sind," selgitas ta oma natuke vigases inglise keeles.
Olin veel noormehe lahkusest pahviks löödud, kui ta siis laia naeratusega sõbramehelikult viipas: "Ole siis ettevaatlik, eks! Tsau!" Autost eemaldudes levis mu näol lai naeratus: "Ta usub minusse!"
Subscribe to:
Posts (Atom)